Fotosünteesi hooaeg alaku!

Pipi oli 20 sekundit sülekass ja jooksis siis minu selle aasta esimest kollast liblikat taga ajama.

Ning see rababreripojuke oli selline eelmisel nädalavahetusel. Nüüd on ta juba palju suurem. Ma arvan, et see on nüüd küll esimest korda, kui ma rabarberi kasvamisele kaasa elan. Tavaliselt on ta kohe suur.

Dylan Moranit käisin vaatamas. Tal olid natukene asjad meelest ära läinud, aga sellele vaatamata on ta tore. Balletti käisin vaatamas. See oli rohkem ballett-muusikal, aga vahepeal suutis seegi mind kuhugi mujale viia. Suulisel eksamil käisin. Mu käed värisesid alguses nii palju, et ma ise ka ei uskunud. Lõpuks leidsin laest kõik õiged vastused. Zavoodis käisin. Otsisime Mintsile reisikaaslast. Küsisime kõigsugu võõrastelt rahvastelt, kuid lõpuks leidsime ikkagi oma.

Samaaegselt tahaks midagi ja ei tahaks. Et nagu hakkaks tahtma ja siis jätaks poole pealt katki, sest mõtleks, et tegelikult ei ole vaja. Tahaks tahta ainult tahtmise pärast, sest kuidagi alati on ju tahetud.

Ma olen end nii puntrasse jooksnud. Nii puntrasse, et sealt on end päris raske lahti harutada. Aga võimalik. Kuidagi tundub, et midagi ei jää enam meelde ja aega on vähe. Aga siis hakkab vihma sadama ja kummikutega on poriloikudes nii tore hüpata ja koju jõudes läbimärjad riided kuivama panna ja kiiktoolis teki sees kera teha ja India teed juua. Seda küll ainult hetkeks, sest pundart peab ka harutama.

Kiik sai üles pandud. Varsti ehk tuleb batuut ka ja siis on juba suvi (kuigi päkapikud käivad ikka vahepeal). Mõned põõsad näitavad juba veidi rohelistki. Maapind võiks kiiresti paljajala-soojaks minna, sest mul pole jalanõusid selle ilma jaoks, mida nad lubavad.

Ja nüüd tagasi pundart harutama. Jah.