Kui noortel linnast kõrini sai, siis istuti rataste selga ja põrutati vastutuult ja ülesmäge, paksu pehmet kruusa trotsides metsa. Kaua ei tulnudki vändata, kui juba hakkas rohelus paistma ja linnud laulma. Kui ära väsiti, siis puhati ja mindi jälle edasi. Alles siis, kui tumeda kasukaga mesikäpp üle tee jalutas, tehti rattaga hundiratast ja võeti ühehäälselt vastu otsus, et ollakse kohal. "Tere, loodus!" hõigati naerulsui ja väsinud põlvil. Õhtuooteks kummarduti maani ja visati jalad taeva poole. Üsna pea tõusis Kuu ja langes öö. Ka lõkketuli süüdati ja mängiti vanade eestlaste kombel nimede äraarvamismängu.
Uus hommik tõi püstijalu rattasõidu - seda nii austusest looduse vastu kui ka valutavate tagumike pärast. Enne ja pärast lõunat lausuti julgustavaid ja hoolitsevaid sõnu kuusepojukestele, pisteti nad mulda ja jäeti siis saatuse hooleks. Veel jõuti jänesekapsaid süüa ja paar puuki eemaldada, kui juba tuli uuesti rataste selga hüpata, et väljateenitud suitsusaun üles otsida. Leitud ta sai ja ühes temaga ka väike kaanitiik ja sületäis suitsukala. Joosti ja hüpati sisse ja välja, sisse ja välja, kõigil näpud suitsukalased ja põsed päikeseroosad. Kuid ka kõige kuumem saun ei püsi igavesti ja nii mindigi koju ja joodi köögis teed ja mõeldi, et kes kokkutulnutest võiks olla spioon.
Tõusis jällegi uus Päike. Tüdrukud istusid ööriietes muru peal ja vaatasid põllul mängivaid kitsesid. Järgmised ärkajad tõid endaga hommikutee, ülejärgmised suitsukala, siis veel teed ja lõpuks sai isegi putru. Võiks öelda, et see oligi idüll (idüll - teos, mis kujutab õnnelikku elu looduse rüpes). Veel enne lahkumist, visati pilk peale kõrgeimatele puudele ja laudadest teedele, siis visati selga kotid ja pöörati ots ringi. Tagasitee, nagu teada, on alati lühem. "Kenad rattad! Kenad kotid!" hüüdsid kõik päevad kodus veetnud kohalikud.
Tartus jõudsid vahepeal õide puhkeda tulbid. Tulbid! Kõik aiad on kirevvärvilised. Ja ka vahtratel on õied. Ja isegi kreegipuudel on pisikesed nupud.
No comments:
Post a Comment