Teha pilti hetkedest, kus maailm on udu täis ja varahommikune päike on piserdanud kulda ämblikuniitide kogutud pisaratele ning raagus rabakuused kannavad uhkusega neid hõbeniitidest pärgi kui jõuluehteid, ning püüda nendesse hetkedesse veel eileõhtune karuurin, mis üheaegselt tuli poole ja viiekümne meetri kauguselt, ja kesköised tähed, mis lammaste asemel üle taevalaotuse hüppasid ja vapraid loodushuvilisi unedemaale meelitasid, on õnneks võimatu. Nii jäävadki pildile hetked enne ja hetked pärast ja mõnel harukordsel juhul ka täpselt need samad hetked, kui tuleb istuda põhku täis maokuninga sülle ja lasta endast pilti teha, et kõik soovid täide läheksid. Kuid ka need hetked jäävad vaid mööduva vanaproua aegunäinud mobiiltelefoni igaveseks peitu. Pildistamata hetkedest aga kujunevad jutustused ja müüdid ning pildid taaselustuvad, kui keegi võtab vaevaks neid veel enne järjekordset uinumist jutustada - kas siis endale või kellelegi teisele, kellel jõudu on kuulata. Isegi juhul, kui järgnevas päevas pole ruumi, mida edasilükatud unele lisaks küsida.
No comments:
Post a Comment