Oh kuula, kallis, kuis kohiseb laas...

Eile ma sain vihmas paljajalu jalutada. Täpselt selline vihm oli, et kutsus: "Birgit, tule jaluta minus paljajalu!" Ja siis ma läksin. Pärast olime Kaisa pool ja vaatasime armastusfilme, sest mida muud naised ikka koos vaatavad. Ning öösel tuli mulle jälle meelde kuiväga ma öiseid Kaisapoolttulekuid (ja olekuid nagunii) armastan.
Vahepeal jõudisid ka Vargamäe reisid ära lõppeda. See viimane kord oli täiesti täiuslik. Eriti neljanda osa etendus koos kõikidega, kes seal olid. Ja päike tõusis täpselt samamoodi kui ta loojus ja udu hiilis orgudest maailma vallutama ja üksikud vabatahtlikud, kes veel sel ajal seal olid, kallistasid ja ütsid, et ega see ju lõpp pole ja kell oli pool viis hommikul ja silmad tahtsid niiväga Vargamäe mulda niisutada. Aga see oli kõik nii õige. Rääkimata sellest, et viimane etendus läks väga hästi.
Mmm... ja emme rääkis, et minu tahvli peale joonistatud kruus, mille ma Siimuga koos olles eelmisel päeval joonistasin, püsis seal veel kuni järgmise päeva etenduse lõpuni. Eks nii see kuulsus tuleb.

Helenal oli Vormsil siuke mäng, et iga kord, kui päike välja tuli, tuli kiiresti riided seljast ära võtta ja need siis samakiirelt tagasi panna, kui päike pilve taha läks. Meil oli väga vahelduv pilvisus.

And when I wake up I want life to be a suprise...

Mina olen siuke tüdruk olnud, et jooksen mööda erinevaid linnu ringi ja joonistan ja maalin ja mökerdan ja meisterdan. Seda kutsutakse ka sisseastumiskatsetel käimiseks. Tartus oli tore. Viljandis oli tore. Viljandi kool meeldib rohkem kui Tartu oma. Aga linn ise on nii pisi-pisi. Aga sellele vaatamata veetsin ma toredalt aega. Mhmh. Ja ma olen nii väsinud.
Vargamäge on jäänud kolm etendust. Kolm!

http://picasaweb.google.com/hpechter/TagasiVargamEleMaraton

Oh I want one thing
I wanted
To come through
Oh to come true
I want passion in my eyes
I want power in my words
And when i wake up
I want life to be a surprise

Mitte miski ei toida rohkem kujutlust kui veider mõte, et see on võimalik.

Kui iga päev jõuda kuskil seitsme paiku koju ja magama minna, siis lõpuks kammib see suht ära. Täna ma sundisin ennast lõpuks kella viieni magama, lihtsalt, et vahepeal magada ka saaks. Ja nüüd ma tõesti ei tea,mis päev on. Natuke oleks nagu eile ja natuke oleks nagu homme, aga täna kindlasti ei ole. Aga samas... mulle meeldib hommikuti koju jõuda. Sest siis on kuidagi siuke tunne, et ma olen kõigist teistest ees, kuigi tegelikult olen hoopis maha jäänud.
Aga muidu... tegelikult on vist väsimusest hetkel siuke väike madalseis. Ja öistest jutustamistest on kurk veidi valus. Ja päris täpselt ei mäleta päeva, mil viimati korralikult süüa sai. Aga teatrimaraton oli ära ja Jumala ja Annakaga oli päris lõbus kella kahe ajal autos suhkruta kohvi juua. Ning lapstega rannas purjus inimeste üle naerda. Ja siis läbimärja kleidiga läbi pori joosta. Ja limusiiniga roosa taeva juures pilte teha. Ja rohke Kupi-huumoriga jaanipäeva tähistada. Ja Siimuga vaadata, kuidas kits läbi viljapõllu liblikat ujub.
Tuleb tõdeda, et minu inimesed on ääretult toredad.

Pulmad ja muud sugulased

Kuna me juhtusime ääretult tublid olema, siis oli ka fänne metsikutes kogustes.
Ja nii see läbi saigi.

Siin walitseda m e i e wõime

Prooviperiood on nüüd ametlikult läbi. Tähendab, reedel sai läbi, sest siis oli esietendus ja läbu. Olgugi et oli 13 ja reede ja püssid päris igas kohas ei paukunud, kus nad pidanuks, läks siiski hästi. Reede oli üldse tore päev. Paljud lapsed said vanaks ja Tanelile jõudsin enne Vargamäele sõitmist küllagi minna. Ja Kerliga meil oli väga laulmise ja klatśimise tuju ja mõni arvas meid kaksikõdedeks. Ning öösel sain jälle Siimuga koju ega pidanud bussis loksuma. Üliperfi päev (välja arvatud see auto ja lukkude lugu, mis on päris nõme).
Aga nädalavahetus ei möödunud ikkagi sõitmiseta. Ma küll olen juba suht harjunud iga hommik-õhtu poolteist tundi sõitma, aga koguaeg ka ei viitsi. Siiski, siiski viis tee meid Leenu sünnipäevale Haapsalu lähedale. Seal oli toredam, kui ma arvasin, aga kahe aasta tagusest sünnipäevast parem ei olnud. Aga sai süüa ja istuda ja rääkida ja eksamitulemusi oodata. Neid tulemusi, mida väga ei tahtnud tulla. Minul on ainult kirjanditulemus veel saamata. Prr... Teiste tulemustega ma olen enamvähem peaaegu rahul. Nad on siuksed keskpärased. Ma olen üldse väga keskpärane.
Naljakas on see, et reedel saab see kõik läbi. Kool siis, ametlikult. Reedel. See on ju kohe. Ei jõua kohale.

Mmm... ja vaadake kindlasti pilte ka http://albu.siimvahur.com ja etendust võib ka vaatama tulla, pileteid peaks veel veidi olema. Vist.

Rabarber suhkru ja viinaga

Tuleb välja, et meil on uus kuu. Ja see on tegelikult isegi täitsa tore. Kui välja jätta, et ma ikka ei oska väljas käia nii, et ma mitte kuskilt ära ei kõrbe...
Ma ei mäleta enam, mis eelmisel nädalal toimus. Arvatavasti istusin kodus ja lugesin ja vaatasin telekat, mille ma olen enda jaoks taasavastanud nüüd, kus kumbki mu arvutitest ei tööta. Ja nädalavahetusel käisime Helenaga lauluväljakul lastele õhupalle, käepaelu, kleepse ja rinnamärke jagamas. Seljas olid meil ülimalt seksikad tunked, mis olid umbes neli numbrit liiga suured. Aga see oli väga tore, kuigi pidi vara üles tõusma ja umbkeelsetele lastele seletama, et nad ei saa seitsmendat käevõru endale. Kahe tööpäeva vahele mahtus isegi üks filmiõhtu. Saime vahelduseks jälle kõik Kupi pool kokku ja vaatasime Punamütsikest.
See nädal hakkab suht Vargamäe tähe all mööduma. Tänasegi päeva veetsin seal. Oh kuidas ma tahaks neid pilvi endale koju saada! Ja mulle ikka täiega meeldib see teatraalne tegevus (mitte, et mul just eriti palju rakendust seal laval oleks). Ja mulle meeldivad need lapsed ka seal. Siiamaani nad veel taluvad mu nalju :D
Eelmisel nv'l kõrbes nägu ära, sellel nv'l kõrbes kõrv ära ja täna kõrbes kael ära. Ma ootan põnevusega homset.

Teised tegid vahepeal eksameid või siis õppisid nendeks. Ajalugu ja eriala eksam ja geograafia ja ajaloo üleminekueksam ja bioloogia ja kunstiajalugu ja füüsika üleminekueksam. Või käisin kaugel maal väga toredaid mehi lava peal vaatamas (jah, Jumal, see oli sulaselge vihjamine sinu suunas).

Oh naised, naised, kuhu te nõnda kiirelt tõttate?

Mul on vabadus. Või nii nad väidavad. Ei, tegelikult nagu on ka. Lihtsalt imelik on, kui kõik õpivad ja mul pole sõpru. Aga ma käisin Tartus. Ja Tartus oli nii hea. Ma pmst ei teinudki mitte midagi. Lugesin raamatuid, tirisin Kallet ja Jumalat õppimise juurest ära, nautisin ilusat ilma ja teesklesin, et ma olen Pechterite tütar, kui Jumal ise õppida tahtis. Ja nii hea oli! Ma läheks kohe sinna tagasi, kui saaks. Mmm... ja esmaspäeval on mõndadel lapstel bio eksam ja Jumalal erialaeksam.
Muidu on siuksed lood, et tulevik on ikka tume. Võõrutusnähud koolist aina süvenevad. Vabal ajal loen ja söön ja koon ja teen nägu, et tegelikult on kõik hästi ja tegelikult vist ongi kõik päris hästi. Ja emmega käime shoppamas ka, ostsime riideid, ei, otsisime riideid.

Ja päike loojus Tartust Tallinnasse.