Forecast Fascist Future

Ma mõtsin, et nüüd, kus homme on selline põnev päev, et ma kolin, siis võiks ju kodust teha n-ö viimase sissekande. Mitte, et mul midagi tarka öelda oleks. Ma avastasin pakkides, et mul on päris palju asju... jalanõusid ja riideid ja muud suupärast. Ses suhts et... põnev on.
Mmm... ja eile nt oli see tore asi, et ma jäin bussist maha ja pidin hästi kaua ootama. Nagu tavaliselt nii ka seekord mõtsin ma, et küll siis saatusel on midagi plaanis, et ma just järgmise bussiga minema pean. Mhmh. Taneli leidsin bussipeatusest endale seltsiliseks ja sain talle ka pilgu peale visata enne äraminemist. Ja Katsdri nägin ära ja linnastunud Jumala ja läbimärja Kalle.

Kas Viljandi on ka paralleeldimensioon või ta kuulub Tartu alla?

(Aga see pilt... noh. Andur on neeger. Ta vabal ajal ei ole, aint siis kui mina võrdluseks olen.)

Maa tuleb täita lastega....

Mulle meeldib öösel laulda. See ei tähenda muidugi sugugi seda, et mulle päeval laulda ei meeldiks.

Nagu üks blondi peaga neiu käheda häälega sõnas: "Iga päev küll ei jaksaks patrioot olla..." 

Mul on hääl päris ära.

See oli ka nunnu, et Mari ja Kätlin et märganud, kui "Laul surnud linnust" tuli ja meie Kupiga seda laulsime ja ütsid pärast, et seda pole olnud.

Aga ei olnud üldse tunnet, et oleks kuus tundi järjest laulnud.

Tõnis saatis mulle faili mu endisest raalist. Selle, kus mu raamat kirjas on. Raamatu

 alge, õigemini. Ma lugesin oma märkmeid ja ei mäletanud enam pooltki. Märge: seinakoht!. Mina mõtlen, et mis mul selle seinaga oli... See oli midagi täiega olulist. Teises kohas on "seinakoha" taha kirjutatud: (mis värks selle seinaga oli??) Ma oskan vist päris hästi ennast endale arusaadavaks teha. Mhmh.

Ükspäev käisime emmega sünnimärgiarsti juures. Ta ütles, et ma võin veel oma sünnimärke pidada. Mõni peab lambaid, mõni kanu... ma pean sünnimärke. Normaalne.

Ja praegu ma teesklen, et ma olen kassibeebi ja võingi mitte midagi teha.

Elu õppetunnid

Täna ma õppisin, et ma olen kahepaikne. "Miks?" kuulen ma teid küsimas. Asi on lihtne. Üks herilane nõelas mind ja siis lendas koos nõelaga jälle rõõmsalt edasi. Mis muud seletust seal olla saab. 

Ma vihkan herilasi.

A man like me

James. Mu rüperaali nimi on James.

You're my best friend

Mulle tundub, et on suve algus. Aga siis ma vaatan, et pihlakad on ikka pagana punased suve alguse jaoks ja ööd küllaltki mustad. 

Viimasel ajal oleme me lapstega väga palju ringi reisinud. Alguses käisime niisama siin ja seal Tallinnas õhtuid veetmas. Küpsetasime Anni pool pitsat ja grillisime Helena pool liha. Järgmiseks võtsime ette retke Muhule, et seal Viigimarile puust mõõk meisterdada. Siis viisid bussid mind ja Helenat Varnjasse Peipsi peale kummipaadiga liuglema ja üksteisele Karupoeg Puhhi ette lugema. 

Nii hea oli maal olla. Ma polnud seal ikka tükk aega suve veetnud. Seal oli nii palju kirsse ja nii mõnus rahulik. mmm... Ärkasime hommikul kell 11 ja saime hästi palju süüa, läksime järvele ja tagasi tulles saime hästi palju süüa ja siis õhtul saime ka hästi palju süüa. 

Otse maalt viis tee meid Jumala poole, et tehnikaga jälle natuke tegelea (mhmh, vaatasime igast filme ja kuulasime muusikavideoid) ja järgmisel päeval otsejoones Mare maakohta. Ja jällegi kolm ideaalset päeva ja suures koguses RaM kooli klatśimist. Ja kui sinna lisada veel hea toit ja seltskond ja ilm ja ujumine siis... mida muud oskakski tahta?

Nüüd olen kodus oma uue rüperaaliga ja mõtlen, et mida edasi teha. Veidi aega on veel jäänud. Paar tähesadu ja vähemalt üks kord Tartut.

Oh kuula, kallis, kuis kohiseb laas...

Eile ma sain vihmas paljajalu jalutada. Täpselt selline vihm oli, et kutsus: "Birgit, tule jaluta minus paljajalu!" Ja siis ma läksin. Pärast olime Kaisa pool ja vaatasime armastusfilme, sest mida muud naised ikka koos vaatavad. Ning öösel tuli mulle jälle meelde kuiväga ma öiseid Kaisapoolttulekuid (ja olekuid nagunii) armastan.
Vahepeal jõudisid ka Vargamäe reisid ära lõppeda. See viimane kord oli täiesti täiuslik. Eriti neljanda osa etendus koos kõikidega, kes seal olid. Ja päike tõusis täpselt samamoodi kui ta loojus ja udu hiilis orgudest maailma vallutama ja üksikud vabatahtlikud, kes veel sel ajal seal olid, kallistasid ja ütsid, et ega see ju lõpp pole ja kell oli pool viis hommikul ja silmad tahtsid niiväga Vargamäe mulda niisutada. Aga see oli kõik nii õige. Rääkimata sellest, et viimane etendus läks väga hästi.
Mmm... ja emme rääkis, et minu tahvli peale joonistatud kruus, mille ma Siimuga koos olles eelmisel päeval joonistasin, püsis seal veel kuni järgmise päeva etenduse lõpuni. Eks nii see kuulsus tuleb.

Helenal oli Vormsil siuke mäng, et iga kord, kui päike välja tuli, tuli kiiresti riided seljast ära võtta ja need siis samakiirelt tagasi panna, kui päike pilve taha läks. Meil oli väga vahelduv pilvisus.

And when I wake up I want life to be a suprise...

Mina olen siuke tüdruk olnud, et jooksen mööda erinevaid linnu ringi ja joonistan ja maalin ja mökerdan ja meisterdan. Seda kutsutakse ka sisseastumiskatsetel käimiseks. Tartus oli tore. Viljandis oli tore. Viljandi kool meeldib rohkem kui Tartu oma. Aga linn ise on nii pisi-pisi. Aga sellele vaatamata veetsin ma toredalt aega. Mhmh. Ja ma olen nii väsinud.
Vargamäge on jäänud kolm etendust. Kolm!

http://picasaweb.google.com/hpechter/TagasiVargamEleMaraton

Oh I want one thing
I wanted
To come through
Oh to come true
I want passion in my eyes
I want power in my words
And when i wake up
I want life to be a surprise