Päevast-päeva valida surematuse ja surma vahel

Oh! Käisime Foorumi katusel. Käisime lagunenud majades. Tegime nõgesesuppi ja see tuli hea. Olime hirmus õnnelikud ja sõime natuke liiga soolast nõgesesuppi. Tegime õuna-kaneelikooki ja see tuli hea, olgugi, et sekundi kaugusel kõrbemisest. Käisime õunaraksus. Käisime pirniraksus. Käisime maisiraksus. Käisime kiiviraksus. Jõime värskest piparmündist tehtud teed. Jõime raudrohuteed. Martin läks. Emme tuli. Tegime pannkooke ja ostsime hästi palju marju muud head-paremat ja läksime mäe otsa piknikut pidama. Korjasime palju raudrohtu. Jõime meega teed. Nägime langevat tähte. Soovisime puuokstega. Käisin Gigiga jalutamas. Käisime Canile koertega jalutamas. Ilm oli ilus. Sõime kama. Väiksed lapsed lehvitasid mööda minnes. Käisime Tomatis söömas. Käisime veel korra Tomatis söömas. Naersime kui saime aru, et Omegna on hirmus väike. Naersime kui saime aru, et kõiki huvitab, et kes kellegz käib. Kõik läksid Gipsaaniasse. Prantsuse poisid lähevad kohe ära. Nägime kitsepoegi kitseemmega koos mööda kepslemas. Varastasime raamatuid, mis tegelikult olid tasuta võtmiseks. Käisime FolkaMiserial. Villid tulid jalanõudega tantsides teistesse kohtadesse. Käisime ujumas. Emme kartis draakoneid. Meie majas ikka kummitab. Emme läks ära. Täna on prantsuse poiste pidu. Me kolime kohe ära. Maailm on ilmatult suur. Peaks Siljal juukseid lõikama ja minul juukseid värvima. Homme hakkame tööle. Lisaks kõigele.

See oli siis...

Kaks korda on juba väikesed poisid meie aknast kive sisse visanud. Nad tegelikult ei ole üldse nii väiksed poisid – kuskil paarteist. Ja nad teavad, et me teame, et nad on nemad. Aga nad ka teavad, et me ei saa neile midagi teha ega oska neile midagi öelda. Mina ei oska ju kurigi olla. Niisiis... täna tulime koju. Martin ja Silja läksid vannituppa käsi pesema, ma keerasin ukse lahti. Vaatasin tuppa. Keerasin selja ja läksin istusin eemale trepi peale ja nutsin. Fakk küll. Kogu tuba oli üleküpsenud puuvilju täis visatud. Ma ei tea, mis selle vilja nimi on, kasvab siin igalpool. Kõik asjad on sellega koos. Ja üks vili oli sipelgaid täis juba enne, kui nad selle viskasid. Miks? Vist ei jäta enam akent lahti, kui välja lähme. Fakk. Järgmine kord, kui keegi küsib, kas mulle Itaalia meeldib, vastan ma, et ei meeldi.

Tegelikult on tore. Täna ma olin väga õnnelik. Lihtsalt. Inimesed olid mulle toredaid kirju ja mõtteid kirjutanud ja päeval käisime Chiara ja tema sõbranna ja Gigi ja sõbraga järve peal kummimootorpaadiga sõitmas. Esimest korda sõitsin paadiga Orta järve peal. Vesi pritsis riided märjaks ja päike oli taevas ja pilved olid armas ja paadimees laulis “la-la-laa” ja teised paadid vurasid mööda. Tundsin, et see ongi suvi. Mina olengi õnnelik. See oli siis enne neid mõnusaid puuvilju.

...laupäeval. Sest täna käisid poisid jälle meid loopimas. Ja pühapäeval käisime jälle FolkaMiserial ja jälle tantsisin oma jalad katki. Nad on lihtsalt nii head. Nii head, et hoolimata tibutavast vihmast isegi itaallased kuulasid ja tantsisid veidi.
Canilest lähevad kutsikad selle kuu sees kõik uutesse kodudesse. Isegi nende emme leiab kodu. Mulle ikka veel meeldib seal töötada.

Liguuria reisi pildid.

On pilt, kus on maailma toredaim peldik. On pilt sellest, et me kõndisime linnas paljalt ringi ja vahetasime riideid keset teed. On pilt sellest, kuidas me olime mitu ööd magamata ja maailm oli ilus, aga kahur sihtis meid. On pilt kõige viimasest hetkest enne ärasõitu, kui me kolme kuu jookusl nägime esimest korda eestlasi ja neid oli kolm ja nad olid ööbisid samas kohas, kus meiegi magasime.

Kolm kuud. Igale poole.

Ei ütleks, et on vähe. Ei ütle, et on palju. Järelikult on kõik õigesti.

We still stand where the mountain grows

Itaalias ei müüda jäätist liitrites vaid kilodes. Fakt. Mina lõhkusin Chiara kausi ära ja Silja viskas oma teetassi autoteele. Killud toovad õnne. Üleile kukutas üks pubis õlleklaasi kah puruks. Fakt.

Üleile oli lapstetööl miski lõpupidu vms, mis tähendab, et õhtusöögi moodustasid kommid-küpsised-pitsalõigud-krõpsud. Tasuta toit pole häbiasi. Üks lapsevanem ütles, et ta on kogu aeg arvanud, et ma olen itaallane. Vot! Järelikult annan küll kohaliku mõõdu välja või oli naine lihtsalt väga rumal. Kiitis mu olematut keelt kah. Igatahes pärast Canilet ja lapsi ja pidu olin ma väga väsinud ja magasin tunni-paar kodus ja läksin siis poiste poole pesu ära tooma. Kodus oli ainult Yoann ja arbuus, mida ta mul hävitada lasi. Ma vist olin just ametis esimese poole lõpetamisega, kui selgus, et Christian ja Ilaria tulevad võtavad meid kohe peale ja me lähme kuhugi kaugemale rokikluppi Hollandi rokibändi kuulama. Ma siis silusin oma valget seelikut, hõõrusin uniseid silmi, haukasin veel paar suutäit arbuusi, viskasin pesukoti õlale ja läksime. Koht oli eriti khuul. Täpselt selline nagu üks rokiklubi peab olema. Lagi ja seinad olid kaetud prügikottidega. Igast karvaseid ja sulelisi oli kohal. Õnneks bänd polnud selline karm rokk. Nad olid sellised seitsmekümnendate stiilis kõige ehtsam rokk. Mõnus. Nii mõnus. Olin jälle peaaegu ainuke, kes tantsis. Paljajalu muidugi. Nemad tulid vahepeal publikusse mängima ja siis hüppasid laudadele ja siis olid niisama toredad. Tõesti olid toredad. Ei, mul pole õrna aimugi, mis nende nimi on. Pärast ütlesin neile aitäh ja nemad ütlesid, et aitäh, et ma tantsisin.

Oh ja siis... Itaalias on hirmpalju kommuniste. Tähendab, ma tean juba kahte. Ma ei tea, mis neil viga on. Aga nad on lihtsalt kommunistid, mitte stalinistid. Seda täpsustati päris mitu korda, kui ma laskusin ühega pikka ja raskesse arutellu, et miks ta ikka on kommunist ja ta ikka saab aru, et see pole päris see õige ja hea. Mina ja poliitika. Mhmh. Pikk ja keeruline oli arutelu sellepärast, et see oli itaalia keeles. Mul juba vahepeal tuleb keel välja. Peaaegu. Mitte küll veel sellistel teemadel. Natukese aja pärast ma lihtsalt katkestasin meie arutelu, sest ma oleks muidu närvi läinud. Hiljem kaklesime selle üle, et ma ei lubanud tal veel ühte õlut võtta, sest tema oli autujuht. Tema ütles, et see on nüüd küll kolmekümne kuue aasta jooksul esimene kord. Aga ei võtnud uut õlut. Virises ainult kaua ja palju ja ei saanud vist lõpuni aru. No mis sa teed nende itaallastega. Ilaria kiitis hiljem mu itaalia keelt ja seisukohtadele kindlaks jäämist. Millegi üle me vaidlesime veel. Ma arvan, et see oli suitsetamine, aga ma pole kindel. Suitsetamise üle ma võin alati vaielda. Koju jõudsin kell kaks. Ja järgmisel päeval tahtis veel seda teemat jätkata. Siis ma proovisin talle selgeks teha, et kui ta küsib, siis ma vastan, aga ta ei pea tegema nii nagu ma ütlen. Sellest ta aru ei saanud ja rääkis ikka, et politseil on ju suva. Grr!!! Siis ma läksin lõpuks närvi. Kultuuriruum on ikka täiesti teine. Aga selle me otsustasime ära, et temaga ma enam autos ei sõida. Tähendab, tema otsustas.

Eile esines Simone bänd esimest korda. Kartsime küll Siljaga, et see on väga halb, sest proovid on väga halvad, aga tegelikult võib vist öelda, et oli isegi hea. Ei olnud nende ropendaval pungil häda midagi. Või punkrokk või mis iganes ta täpselt on.

Aga ikkagi, miks Itaalias nii palju kommuniste on? Käivad siin ringi CCCR särkidega ja on uhked. Olgu, see on bänd, aga ikka ei käiks selle särgiga. Ma arvan, et tuleb “Laulvat revolutsiooni” veel kord näidata.

Väike keeleõpe – katso merda. Soome keeles palutakse lihtsalt merd vaadata, Itaalia keeles... olete õppinud esimesed pahad sõnad.

Emme tuleb nädala pärast!

Kui öösiti pole maganud, sa üle-üleeilses oled siis.

Nad proovisid anda mulle kõige ohutuma töö - magavate laste une valvamine. Ja siis lähen mina tööle ja lõikan noaga näppu. Mitte küll väga sügavale, aga mõte jääb samaks. Ei, mulle meeldivad need lapsed vist küll. Mõned. Vahepeal.

Käisime kaugetes mägedes autus magamas. Sellest reisist ma kirjutan teinekord. Aga finaaliks oli kontsert, kuhu me lõpuks saime tasuta ja kõik bändid olid nii õnnelikud. Ei saanudki aru, kas selle pärast, et me tasuta saime või selle pärast, et taevas oli täiskuu.

Ja siis enne seda pikka reisi oli õhtu, kus esines jälle üks bänd, mis koosnes meie tuttavatest. Olgu, kui nad esinema hakkasid, siis teadsin küll ainult üht, aga pärast sai juba teistega ka tuttavaks. Ja nad olid nii armas. Leidsin oma sügisemuusika. Too õhtu arvasid vist kõik, et võivad küll armsad ja head olla. Istusime pärast laval ja keerutasime trummipulki käes ja inimesed vahetusid ja näitasid, kuidas nemad pulki keerutada ja visata oskavad ja rääkisid armastest asjadest ja enamasti ei olnudki väga purjus. Istusin ja mõtlesin, et ei taha, et mitte midagi oleks teistmoodi.

Ma nägin unes George Clooney't.

Are you japanese?

Tegelikult on kõik päevad sassis. Kõik tundub olevat eile.

Näiteks eile prooviti mu nime hääldada ja jõuti järeldusele, et ma/ me oleme Jaapanist. Kuu oli hirmpunane ja tähed paistsid siis, kui koridoris kustus tuli ja teda veel tööle ei olnud jõutud vajutada. Punane kuu pidi olema lihtsalt romantiline, ilma mingi kindla tähenduseta. Olime Chiara pool hoov-rõdul ja grillisime koos tema sõpradega. Gigi, koer, haukus ja proovis olla hirmkaval, et saaks endale liha varastada. Ta suutis ka. Tahm hõljus ringi ja muusika mängis ja inimesed olid õnnelikud.

Ja eile tööl oli ka hea. Väljas oli äike ja lapsed kas magasid sügavasti või kartsid, mis tähendas, et ma sain oma itaalia keelt parandada. Siis jäi vihm üle ja me mängisime tagaajamist nii palju, et mul sai võhm otsa – umbes kümmekond minutit. Aga lapsed rääkisid minuga ja kuulasid ja said aru, mida mina ütlesin. Võit. Nad isegi meeldisid mulle. Mul on hea tuju ja täna polnud väga palav päev.

Eile Caniles oli uus koer juba kohanenud ja suurem kutsikas oli kodu leidnud. Need kaks sündmust peaksid olema vastupidiste emotsioonidega, et jess, kutsikas leidis kodu ja kahju, et too uus juba kohanenud on. Aga hoopis ma olen rõõmus, et ta teiste koertega läbi saab ja enam nii palju ei karda ja kurb, sest ma ei saa enam oma lemmikkutsikaga mängida. Vot siis.

Eile sadas hirmpalju ja tuul näitab oma jõudu. Päike paistab ka. Kõike on. Mõnus ilm on. Lapsed korjavad hoovilt värvilisi lehti ja koerad söövad metsa all tammetõrusid. Mulle meeldib sügis. Jõudsin läbimärjana Canilesse ja Monica tuli mulle rätikuga vastu.

Eile selgus jälle tõsiasi, et seltskond on ikka oluline. Oli näiteid mõlemast äärmusest.

Eile ma ei joonud. Ma pole juba tükk aega joonud. Tükk aega siis muidugi Itaalia mõistes. Aperativod on mõttetud.

Eile olid Momo juuksed hirmus pehmed.

Eile käisime ühe naljaka naise juures õhtust söömas. Ta oli Simone sõber. Ta ei meeldinud meile. Sellepärast läksime õue vilistamist harjutama. Ma olen ikka veel väga halb.

Eile ma ei rääkinud üldse itaalia keelt. Ma ei tea, miks nad kõik järsku inglise keelt oskavad. Mul on ikka vaja sellist olukorda, kus lihtsalt muud võimalust ei ole. Sest kui saab inglise keelest rääkida, siis ma muidugi räägin. Vähemalt saadakse must veidi aru.

Aga homme, või peaaegu täna, läheme tripime veidike jälle. Teeme nädalavahetuse veidi pikemaks ja läheme kaugele FolkaMiseriat kuulama. Tegelikult on seal teisi bände ka, kes on toredad, aga ütleme praegu nii. Ja suvitame. Seekord läheme autuga. Vähemalt saab palju riideid kaasa võtta.