Meil õitsevad aias nartsissid. Mininartsissid.

Fotosünteesi hooaeg alaku!

Pipi oli 20 sekundit sülekass ja jooksis siis minu selle aasta esimest kollast liblikat taga ajama.

Ning see rababreripojuke oli selline eelmisel nädalavahetusel. Nüüd on ta juba palju suurem. Ma arvan, et see on nüüd küll esimest korda, kui ma rabarberi kasvamisele kaasa elan. Tavaliselt on ta kohe suur.

Dylan Moranit käisin vaatamas. Tal olid natukene asjad meelest ära läinud, aga sellele vaatamata on ta tore. Balletti käisin vaatamas. See oli rohkem ballett-muusikal, aga vahepeal suutis seegi mind kuhugi mujale viia. Suulisel eksamil käisin. Mu käed värisesid alguses nii palju, et ma ise ka ei uskunud. Lõpuks leidsin laest kõik õiged vastused. Zavoodis käisin. Otsisime Mintsile reisikaaslast. Küsisime kõigsugu võõrastelt rahvastelt, kuid lõpuks leidsime ikkagi oma.

Samaaegselt tahaks midagi ja ei tahaks. Et nagu hakkaks tahtma ja siis jätaks poole pealt katki, sest mõtleks, et tegelikult ei ole vaja. Tahaks tahta ainult tahtmise pärast, sest kuidagi alati on ju tahetud.

Ma olen end nii puntrasse jooksnud. Nii puntrasse, et sealt on end päris raske lahti harutada. Aga võimalik. Kuidagi tundub, et midagi ei jää enam meelde ja aega on vähe. Aga siis hakkab vihma sadama ja kummikutega on poriloikudes nii tore hüpata ja koju jõudes läbimärjad riided kuivama panna ja kiiktoolis teki sees kera teha ja India teed juua. Seda küll ainult hetkeks, sest pundart peab ka harutama.

Kiik sai üles pandud. Varsti ehk tuleb batuut ka ja siis on juba suvi (kuigi päkapikud käivad ikka vahepeal). Mõned põõsad näitavad juba veidi rohelistki. Maapind võiks kiiresti paljajala-soojaks minna, sest mul pole jalanõusid selle ilma jaoks, mida nad lubavad.

Ja nüüd tagasi pundart harutama. Jah.

"Cake is the language of love."

Kõige ilusam kevad vahetub kõige ilusama talvega ja nii mitu korda järjest. Hommikuti vanalinnas jalutades naeratavad inimesed vastu ja kingsepp soovitab käia paljajalu, sest siis pole vaja kontsaplekke vahetada. Vanaema külvab seemneid jalanõudesse ja kanamunad muudavad värvi. Hommikused sõrnikud maitsevad imehead ja keerdtreppidest tuleb keerutades alla minna, et pea ringi ei hakkaks käima.

"We are not laughing at you, we are laughing near you."

/Surnud poeetide ühing

"The difficulty with this conversation is that it's very different from most of the ones I've had of late.

Which, as I explained, have mostly been with trees." /Douglas Adam.

Täna ma ärkasin üles ja panin kleidi selga ja käisin turul ja käisin poes ja pildistasin lilli ja küpsetasin kooki ja koristasin (väheke) tube. Nüüd söön kooki ja vaatan füüsikale otsa. Tõsi, sellest ma ei räägi, et eile vaatasin ära kõik tähtedesõdade osad.

"No! Try not. Do. Or do not. There is no try."

Oh, ja kui te, noored, juhtute Tartu ja tahate teatrisse minna, siis nood noored sealt Tartu Üliõpilasteatrist näitavad, kuidas kevad ärkab. Me Nänniga käisime reedel vaatamas ja meile meeldis.

"Kui te lähete välja Tartus, siis vaadake, et me elame põõsastikus."

Nädala eest tegin ma "the extra sunday". Oli väga ilus päev. Päike paistis ja lumi sulas taldade all ja kodus oli palju süüa. Hommikul vähemalt.

Silja tuli külla ja sai filmist inspireeritud ja tegi suurt kunsti.

Ma ootan, et lumi ära sulaks, et saaks batuudi üles panna.

Täna hommikul sadas vihma ja tuli tantsutuju.

Kõik.

Kujuta: Ammu aega tagasi. Sõda. Seisad mõõk käes. Oled valmis märguande peale edasi jooksma ja kõik vaenlased hävitama. Märguanne tuleb. Jooksed. Kõlaritest pannakse kõvasti poppmuusika mängima... minuga ilmselt juhtuks üks kahest: ma kas ei kuuleks muusikat, sest oleksin nii hoos oma tegevusega, või hakkaksin tantsima. See teine tundub tõenäolisem. Ja kujutlege nüüd, kuidas need kaks üksteise poole tormavat massi järsku mõõgad käes tantsima hakkavad. Mõni ilmselt saab surma, sest kui sul on juba mõõk käes, siis küll sa seda tantsuhoos ka keerutad. Aga suurtel pidudel saavad ka inimesed surma.

Ja teine mõte, mis on saatnud seda nädalat, on kompliment: sul on väga kiired neerud.

Täna on veider tuju. Aju tahaks hirmus palju teha, aga keha lihtsalt sööb. Keha on tugevam.

Ilmajaam ennustab tänaseks tugevat gravitatsiooni.

Paigal ei suuda püsida ja vait ei suuda olla. Täiskuu ja kevad ja kaks ja pool nädalat kestnud sõbrapäev (ma ei saa sinna midagi parata - õppejõud joonistavad südameid tahvlile ja inimesed naeratavad ja käivad lilled näpus mööda linna ringi ja kuidagi on koguaeg tunne, et on sõbrapäev, selline ülev, tähtpäevaline meeleolu) viivad hulluseni, et aina naeraks ja lõkerdaks ja pläkutaks. Kui just pole vaja õppida, sest siis ilmub ühtäkki sülle kommipakk ja James paneb filmi mängima ja rinnus on trots ja kehas stress.

"Ma arvan, et sinust ei saa õppejõudu, sest sa sööd liiga palju," arvas Miina täna biokeemia loengus.