Hääletusvõistlus 2014

 Esimene päev

8 autot 
4 punkti
217 km

Esimene punkt - Tartu Pirogovi plats, nagu ikka. Esimene auto, mille peale me saime, viis meid ainult kuskil neli kilomeetrit edasi, enne kui selle piduriklotsid peaaegu põlema läksid. Nende parandamine käis meil üle jõu ja seepärast pidime edasi hääletama. Auto ise keeras tagasi. Järgmine auto viis meid väikse ringiga Barclay de Tolly mausoleumi juurest läbi. Kusjuures see autojuht oli ainukene, kellega me folgil ka põrkasime (või vähemalt põrgates ära tundsime). Nii sellest kui järgmisest autost kuulsime ühtteist selle punkti kohta. Karksi-Nuias tantsisime mulkidega. Päeva viimase punkti võtsime Kablis, kus katsusime Kaja. Päeva lõpetasime Karli vanaonu juures Võistes. Ilm oli kogu päeva ilus ja külm just ei hakanud. 

Teine päev

13 autot
5 punkti
171 km

 Hommikul saime ilusasti kahe tamme vahele rippuma pandud kiigega ühe liikuva punkti kirja. See läks tamme otsa ronimisena arvesse küll. Järgmiseks sihiks oli Uku baar Pärnus. Kui me aga juba poolteist tundi olime proovinud Pärnu lähistelt linna sisse saada ja see meil ei õnnestunud, siis hakkasime proovima teisele poole hääletada. Ka see ei õnnestunud. Õnneks ilm oli ikka maailma kõige soojem ja me viskasime allaandnuna puude varju pikali. Kohver jäi tee äärde. Nii peatuski varsti üks auto, kes meid veidi edasi viis - Tammistele. Tammistel oli küll õnneks pood ja et üksluiseks ei muutuks, siis ka teetööd. Oh seda rõõmu ja palavust ja tolmu. Lõpuks jõudsime ikka Mukri rabatorni ka. Päris mõnus raba ja laukad. Sinna viis samuti üks kruusatee, kus keegi ei sõitnud. Siiski siiski tuli lõpuks üks auto ja saime kirja oma teise liikuva punkti - hääletamine zigulile. Kuna Pärnu oli pannud meid linnu kartma, siis olime loobunud Rapla sisesest kaheksanurksest majast, kuid autojuht ütles, et võib meid sinna viia ja siis uuesti linnast välja. See meile sobis küll. Mitmete setmete autodega, kelle hulka jäi ilmselt ka meie kiireim pealesaamine, saime Kõue-Triigi mõisa. Väga ilus mõis. Park oli võrkkiikesid ja maani kleitides naisi täis. Seal oli algamas mingi etendus. Kuna mõis oli suurtest teedest üsna eemal, siis kartsime, et peamegi sinna etenduse lõpuni jääma. Õnneks oli lavastuse kunstnik tükki juba näinud ja vajas enda lõbustamiseks tegevust ning viskas meid Tallinn-Tartu peale. Päeva lõpetasime Mustla-Nõmmes Karli peretuttavate juures. 

 

 Kolmas päev

10 autot
8 punkti
276 km

Hommik algas vara, sest pidime kaheksa paiku Paide poole sõitva perepoja peale hääletama. Edaspidi sõidutasid veel kaks tuttavat meid edasi. Üks nõustus Seidla tuuliku juures peatuse tegema. Aravete ristist korjas meid peale üks vanapaar, kes esialgu pidi meid lihtsalt Rakverre viima (Tarvas), kuid lõpuks käis meiega ka Tobeduse monumenti otsimas, viis Kiviõlis tuhamäe otsa, tegi peatuse Purtse lossis ja käisid ise veel sees ka ringi, vaatasime Valaste juga ja lõpetasime oma ringreisi Toila spaa juures, kus suundusime kõik Oru parki, küll erinevaid teid pidi. Nemad sõitsid hiljem tagasi koju ja meie jätkasime päeva. Kohvri jätsime sanatooriumisse hoiule ja tegime puude all pikniku ning uurisime koobast. See päev oli üldse tore. Toilast saime välja pensionäride Lux express bussiga ja kohe edasi viis meid tavaline liinibuss, kus kohalikud tädikesed proovisid meile selgeks teha, kuhu see ikkagi sõidab. Üllatused ei olnud sellega lõppenud. Järgmiseks võttis meid peale üks eesti keelt kõnelev vene mees, kes esialgu viis meid Sillamäele. Selgus, et ta polnud seal isegi käinud. Tegelikult oli ta suundumas Narva. Linnahirm oli meis säilinud, aga otsustasime siiski kaasa minna. Narva linnusest andis ta meile pisikese ajaloolise ülevaate ja ütles siis, et ta viib meid tangi monumendi juurde ka ning viimaks viskas Narva linna algusesse ära. Nii valutult ei oleks me osanud Narva läbimist lootagi. Hääletasime tagasi ja lõpetasime päeva minu issi kodus Konjus.

Neljas päev

8 autot
6 punkti
222 km

Selgus, et AKs oli hääletusvõistlust näidatud. Tänu sellele saime edasi. Esimene peatus oli Kuremäe klooster. Vaatasime seal ringi ka. Üks umbkeelne nunn rääkis meile pikki jutte ja Karl aitas töömehel pikka redelit tõsta. Iisaku vaatetorn oli aga remondis, nii et vaadet ei näinudki ja pidime kurvalt alla linna kõndima. Ka see päev ei olnud külm. Iisaku pagariärist ostsime jäätist ja järgmiseks võttis meid peale pagariäri omanik, kes vastuseks küsimusele, et kas ta läheb Tudulinna, vastas ta, et ta ei lähe kuhugi ning käskis meil siis peale kobida. Lõpuks rääkis ta kohalikku ajalugu pikalt ja laialt, näitas ära ka Avinurme muuseumrongi ja viskas Mustvee risti. Ka järgmine autojuht lubas, et ei vii meid kaugele, kuid sõidutas lõpuks meid Palamuse kooli juurde (andis saiakest) ja viskas meid jõgevalt veidi edasi. Lõpuks jõudsime Viljandisse, tegime seal viimase näkiujumise, saades sellega ka viimane liikuv punkt kirja ja maabusime rohelise lava ääres.

Kokkuvõttes saime oma 23 punktiga viienda koha.

Lumi (ja õhk)sätendab nii ilusasti,

et kui ma oleksin harakas,

siis viiksin selle kõik enda pessa.

Vana muutus ammuseks ja uuest sai praegune

Pilt sai tehtud siis, kui miski muu maa jõudis meist ajast ette.

Kuidas muidu? Kui kahe kuu jooksul ollakse võimelised kõik oma siseringi inimesed ära nägema, siis on elu ikka hästi korraldatud. 

Muuhulgas soovitan vaadata teisipäeviti poole 11 paiku öösel Ööülikooli rännakuid ETV2st. Kolmapäeviti näeb kordust. Täna näiteks näitas Looduskaitseringi kevadmatka esimese päeva lõppu.

Meie ise oleme need, keda me oodanud oleme.

Ma pole kirjutanud mitte kuhugi mitte midagi. Kõik punktid on jäänud mu oma enda mõtetesse. Täna ka ei kirjuta. Ütlen ainult, et sügis sai läbi ja algas november - aastaaeg sügise ja talve vahel.
Pilte avamatkast, Tatratest ja Bambusest. Ülejäänud elamused jäävad sinna, kuhu punktidki jäid.

Ja möödunud laupäeval kõndisin pärast hommikusi pannkooke paljajalu esimesel lumel.

Käies rabasid avastamas

Soovitan minna Endla rappa. Soovitan võtta julgus kokku ja kõndida lagunenud rabarajal ja lihtsalt puhta uskumise pealt jõuda lõppu välja. Soovitan ronida vaatetorni, kus kõige alumiselt trepilt on kõik astmed ära võetud, kuid vaade on ülevalt ilus. Metsavahel soovitan kõndida mööda rada, kui seda sillutab siidpehme samblavaip, ja rajast hoopis teises suunas, kui vähegi on loodusavastaja hinge sees. Matkaradadest eemal leiab punaseimaid pohla- ja siniseimaid mustikametsi. Ühed hunnitud kooslused vahetuvad teistega. Soovitan leida üles ka see üks laugas, kus põhi ei tule kohe vastu, ja seal ujumas käia. 

Suvi lõppes. Tere, sügis!

Teha pilti hetkedest, kus maailm on udu täis ja varahommikune päike on piserdanud kulda ämblikuniitide kogutud pisaratele ning raagus rabakuused kannavad uhkusega neid hõbeniitidest pärgi kui jõuluehteid, ning püüda nendesse hetkedesse veel eileõhtune karuurin, mis üheaegselt tuli poole ja viiekümne meetri kauguselt, ja kesköised tähed, mis lammaste asemel üle taevalaotuse hüppasid ja vapraid loodushuvilisi unedemaale meelitasid, on õnneks võimatu. Nii jäävadki pildile hetked enne ja hetked pärast ja mõnel harukordsel juhul ka täpselt need samad hetked, kui tuleb istuda põhku täis maokuninga sülle ja lasta endast pilti teha, et kõik soovid täide läheksid. Kuid ka need hetked jäävad vaid mööduva vanaproua aegunäinud mobiiltelefoni igaveseks peitu. Pildistamata hetkedest aga kujunevad jutustused ja müüdid ning pildid taaselustuvad, kui keegi võtab vaevaks neid veel enne järjekordset uinumist jutustada - kas siis endale või kellelegi teisele, kellel jõudu on kuulata. Isegi juhul, kui järgnevas päevas pole ruumi, mida edasilükatud unele lisaks küsida.

Hääletusvõistlus "Kas tunned maad XIII"

+"Mitmendad te siis olete? Võidate ära?"
-"Me ei võistle. Me võtame osa."

Esimene päev:

 Punkt nr 38 - ööbikuoru vaatetorn. Kuigi riided olid vettinud ja jalad märjad, ei kaotanud Helesinine Unistus ja Läbipaistev Unelm sihti silme eest ja vallutasid juba esimesel päeval kuskil kella viie paiku esimese punkti.

 Punkt nr 39 - Väimela mõisa Matussaare kabel. Meie teekonnal ka ainukene punkt, kus läheduses me teisi hääletajaid nägime. Tuleb tõdeda, et meie suurepärase kaardilugemise tulemusena jäi see ka meie esimese päeva viimaseks punktiks. Ööbisime Tartus.

Teine päev;

 Vahepeatus - Rõngu pagar. Sest tegelikult teadsime me juba natukene enne, kui auto meid sinna viskas, et Rõngust tuleb kohukesi osta.

 Punkt nr 34 - Helme koopad. Pealamp oli küll kaasas, aga jäi vahvlitüdrukute juurde, nii et väga sügavale ronida me ei julgenud. Küll aga nägime tagasiteel väga palju sisalikke ja konnapojusid.

 Vahepeatus: Vahvlid ja vahvleid müüvad tüdrukud, kes valvasid meie kotte, sel ajal, kui me koobastes käisime, ja pärast andsid meile tasuta vahvleid. Meie andsime neile komme.

 Punkt nr 37 - Karksi ordulinnus. Kirik oli viltu ja õunapuu nõgeste sees, aga kiik oli ennenägematu ja müürid turnitavad.

 Punkt nr 47 - Kabli linnujaam. Ühtlasi ka meie teise päeva viimane ametlik punkt. 
Vahepeatus - Kabli saiakesed. Sellest küll pilti pole. 
Ööbimismõtted liikusid Pärnu poole, sest Muhku jõuda tundus natukene ulmeline. Aga väike ulme pole paha - autod võtsid meid muudkui peale ja vurisesid täiskäigul saarte poole ning täpselt praami lahkumise minutil astusime meie sinna peale. Vot siis. Peavarju leidsime Koguval, kust ma just kaks päeva tagasi olin talgutelt lahkunud. 

Kolmas päev;

 Punkt nr 10 - Viki raudteejaam. Sinna sõidutas meid üks tore vanapaar, kes isegi polnud seal oma 20 aastat käinud. Kuulsime ära kõik ennemuistsed lood, kuid näidati ka näpuga erinevatele taludele ja räägiti, kes seal praegu elavad.

 Punkt nr 11 - Sepise jugapuu. Selle leidmisega läks meil aega vist poolteist tundi. Õnneks juhtus meile täpselt õige autojuht, kes jaksas meiega mööda metsi ringi joosta ja tuttavatele helistada ja asja uurida. 150 m põhja poole, siis mööda sihti 150 m lääne poole, siis mööda väikest teed vasakule ja 20 m lõunasse ja ühe suure rägamiku sees ta ongi. Eesti suurim ikkagi.

 Punkt nr 46 - Pikajalamägi. Silja tahtis saada igavest noorust ja terveid silmi. Hiljem selgus, et allikas on lähedalasuva kaevanduse tõttu juba mitu aastat kuival. Vähemalt nägime vaskussi.

 Vahepeatus - Riho Sibula kontsert. Sellega on üks lugu rääkida.

 Vahepeatus - Dagö kontsert ja Andre.
Nii lõppes ka kolmas päev, mis oli täis õigeid inimesi õigetes kohtades ja maailma poolehoidu. Viimane auto viis meid otse Silja koju (kusjuures, autos oli ka kiisu!), kus sai sauna ja süüa. 

Neljas päev:

 Punkt nr 29 - Rabasaare küla. Kummituslikult tühi asula. Nägi päris äge välja. Peaaegu kohalik mees rääkis meile küla lugu ja kohalik maja viskas meid oma aknaklaasiga. Kui kunagi keegi juhtub, siis keset küla on üks laud, kuhu võib asju jätta ja asju võtta.

 Punkt nr 50 - Pudelimaja. See maja küll oli juba 2007 aasta tormiga pikali kukkunud, aga meistrimees oli täitsa kodus. Nimetas end majavaimuks. Nii et kuigi pudelid enam majas ei seisnud, siis meistrimehega rääkimine ja maja loost kuulmine oli väärt seda kolmekildist kruusateed edasi-tagasi kõndida.

Punkt nr 19 - Kilplaste küla. Jah, tuleb tõdeda, et tuleks kilplaste jutud jälle läbi lugeda, aga ühtteist tuli ttuttav ette. 

Viimaseks punktiks jäi Viljandi folgi roheline lava, kuhu me jõudsime vist isegi 15 minutit enne finiśi sulgemist. Punkte saime parasjagu. Kõige olulisemad olid ikkagi need imelised inimesed, kes meid peale võtsid ja edasi viisid. Nende lood ja isiksused ja silmavaated tõid väga palju rõõmu hinge. Nagu üks läti rekkajuht sõnas: "Eestis on head inimesed. Lätlased on vargad."