Now we can swim any day in november.

Ja ujumisest pole asi tegelikult üldse kaugel, sest täna kooli minnes (jah, ma käin vaheajal ka koolis) oleksin ma peaaegu kuus korda ära uppunud. Sügavad porilombid, mis alguses tunduvad vaid märja läikiva teena, ründavad alt, pritsivad autod kõrvalt ja sadav vihm koos tuulega ülevalt ja siis mina imestan, et kust ma küll selle köha saanud olen...

Just hetk tagasi sain Kaisaga üle pika-pika aja rääkida, msnis muidugi, aga mitte üldse piisavalt. Tundub siiski, et tal läheb Ameerikas hästi ja usklikuks pole ta veel hakanud (kuigi pea iga nädal kirikus käib küll). Neil pidavat olema seal halloween täies hoos (sellega meenub mulle, et kuskil on mustad kassid neljapäevani kaitse all, justnimelt halloweeni pärast). Selle tüdrukuga tahaks kohvikusse maha istuda ja lihtsalt rääkida. Miss u!

Parakokkutulek oli ka. Võrreldes eelmistega oli viimane kõige igavam, kuigi ka tal olid omad võlud. Näiteks see koht meeldis mulle väga (!) ja naerda sai, nagu ikka, palju.

Vabal ajal kujutan ette, et tool ja laud on trummid ning mina väga võimekas trummar. Siiamaani pole mu elav kujutlusvõime mind petta suutnud.

Dammit.

...ja nüüd Nad vihkavad mind. Aga vähemalt andis see mulle põhjust läbi paduvihma kinnise vihmavarjuga jalutada ja kõva häälega laulda, seda polnudki ammu teinud.

Muidu on täitsa tore. Mis sest, et ma trumme nii hästi mängida ei oska nagu ma tahaksin.

Toivol on täna sünnipäev. Palju õnne.

Ning see, et Andreas mind täna ära tahtsid tappa, trepist alla lükkamise teel, ei vääri mainimist.

Helena sünnipäev.

Täna oli 16. päev järjest koolis. Tundub, et ma armastan seda kohta. Pealegi, kus mujal ikka olla, kui väljas koguaeg vihma sajab ja koolist viimasel ajal autoga koju saab? Andreas räägib koguaeg, et koju minnakse siis, kui kuskile mujale enam minna ei ole.

Pühapäeval nägin oma sõber kakku jälle. Tema nimi on nüüdsest Mati.

Täna ütles Ivo, et ta müüs mu maha. Tänapäeval juhtub ka igasugu asju.

Helenale palju õnne.
Elinale edu saksamaal.

Ps. Kas kellelgi on pakkuda head lühinäidendit dialoogi vormis?

Hnn...

Ma ei saa midagi teha, loodus on põnev. Eile näiteks nägin ma, et, ohoo, kaks kuusekäbi tõusevad lendu. Aga nagu hilisemal vaatlusel selgus, osutus üks neist punakseks käbi suuruseks linnuks, kes käbiga oksale lendas ja sealt seemneid sööma hakkas. Kusjuures ma olin alguses täiega ehmunud. Täna rääkis Kessu ka, et tema vaatas eile, kuidas üks käbi üle tee jooksis. Hiljem mõistis aga, et hiir hoopis.
Ja kui linnud lendavad kolmnurgas või noh V tähe kujuliselt, siis nahkhiired lendavad T tähe kujuliselt, vähemalt need viis eile õhtul küll lendasid.

Aga muidu? Mul pole elu.

Tegelikult käisime ükspäev Tõravere kandis tähti ka vaatamas, kuigi tähti me seal ei vaadanud. Võta või jäta. See eest Jumalat nägin küll. Vähemalt hetkeks sai jumalapuudus rahuldatud.

Loomaaialinnud.

See oli eile, kui ma kõndisin kolme kilo jahuga läbi metsa Prismast kooli poole ja nägin ühtäkki suurt kakku. Ta oli nii ilus. Kui ta oksal istus, siis ei olnud teda üldse näha aga kui ta oma laiad tiivad lahti tegi ja sügisvärvides võsa vahel ringi lendas, siis... oeh... nii ilus. Mitu minutit seisin seal ja jälgisin teda. Ma arvan, et ta oli loomaaiast põgenenud.

Aga täna, trummi tänaval, kui ma rahulikult kodu poole kõndisin, kostis järsku selja tagant kõva urinat ja järgmisel silmapilgul möödus minust suure jooksuga üks keskmist kasvu valge koer. Igaksjuhuks hakkasid naabruses olevad koerad ka kõvasti haukuma. Loodetavasti ei olnud kuulda, kuidas ma ehmatusest urina hetkel kiljatasin.

Loomad on toredad :D

Metsistumine.

Täna hommikul kuulsin ma aga esimest korda, mis häält orav teeb. Ma isegi vestlesin temaga natuke.

Koolisöögiks olid makaronid taimedega, nagu Helina ütles.

Ja kuldne sügis on lõpuks kätte jõudnud. Ilus on!

Ma nägin täna metsas jänäst. Päris enda kodumetsas. Iga aasta vähemalt korra.