See oli eile, kui ma kõndisin kolme kilo jahuga läbi metsa Prismast kooli poole ja nägin ühtäkki suurt kakku. Ta oli nii ilus. Kui ta oksal istus, siis ei olnud teda üldse näha aga kui ta oma laiad tiivad lahti tegi ja sügisvärvides võsa vahel ringi lendas, siis... oeh... nii ilus. Mitu minutit seisin seal ja jälgisin teda. Ma arvan, et ta oli loomaaiast põgenenud.
Aga täna, trummi tänaval, kui ma rahulikult kodu poole kõndisin, kostis järsku selja tagant kõva urinat ja järgmisel silmapilgul möödus minust suure jooksuga üks keskmist kasvu valge koer. Igaksjuhuks hakkasid naabruses olevad koerad ka kõvasti haukuma. Loodetavasti ei olnud kuulda, kuidas ma ehmatusest urina hetkel kiljatasin.
Loomad on toredad :D
No comments:
Post a Comment