Ja nii oligi, et emme jooksis kell 47 minu unne sisse. Alguses arvasin ma, et pole midagi, kaks minutit võin ikka sisse magada, kui aga selgus, et kolmveerand seitsme asemel oli kell kolmveerand kaheksa, siis oli jama küll. Ma pole juba ma-ei-tea-kui-mitu-aastat sisse maganud. Mis mul muud üle jäi, kui käskisin emmel endale takso tellida, jooksin riided selga ja sama kiiresti majast välja, istusin paar minutit ummikutes ja jõudsin paari minutilise hilinemisega kooligi. Kuna täna aga oli õpetajate päev ja esimene tund oli nagunii kogunemine, siis ei juhtunud midagi hullu. Panime Andreasega prillid pähe, kleepisime habemed ette ja kinnitasime siis täpsustavad sildid ka selgadele (Reimo Füüsik 1/2) ning olimegi suurepärased õpetajad. Tundus, et meiega jäädi rahule. Lapsed, kes kooli peal vastu tulid hakkasid naerma ja kaheksandikud pildusid meid kommidega ning tegid meile süüa (raudselt oli sinna sisse sülitatud või midagi...). Kusjuures, vahepeal tunnis meid isegi kuulati.
Koor oli ka täna. Hiljem metsas kõmpides võtsin laulupiu laulud uuesti lahti ja laulsin terve tee koduni.
"No näiteks armastavad tänapäeval inimesed ohates öelda, et igasugu lugudes on ainult seks ja vägivald," selgitab Pakk. "Aga kui küsida, mis siis varem oli, siis varem oli armastus ja surm. Aga seks ja vägivald ongi armastus ja surm, lihtsalt rohkem lahti kistud."
Vahepeal on ka tore lehti lugeda.
The Postal Service - Sleeping in
No comments:
Post a Comment