Üleile oli lapstetööl miski lõpupidu vms, mis tähendab, et õhtusöögi moodustasid kommid-küpsised-pitsalõigud-krõpsud. Tasuta toit pole häbiasi. Üks lapsevanem ütles, et ta on kogu aeg arvanud, et ma olen itaallane. Vot! Järelikult annan küll kohaliku mõõdu välja või oli naine lihtsalt väga rumal. Kiitis mu olematut keelt kah. Igatahes pärast Canilet ja lapsi ja pidu olin ma väga väsinud ja magasin tunni-paar kodus ja läksin siis poiste poole pesu ära tooma. Kodus oli ainult Yoann ja arbuus, mida ta mul hävitada lasi. Ma vist olin just ametis esimese poole lõpetamisega, kui selgus, et Christian ja Ilaria tulevad võtavad meid kohe peale ja me lähme kuhugi kaugemale rokikluppi Hollandi rokibändi kuulama. Ma siis silusin oma valget seelikut, hõõrusin uniseid silmi, haukasin veel paar suutäit arbuusi, viskasin pesukoti õlale ja läksime. Koht oli eriti khuul. Täpselt selline nagu üks rokiklubi peab olema. Lagi ja seinad olid kaetud prügikottidega. Igast karvaseid ja sulelisi oli kohal. Õnneks bänd polnud selline karm rokk. Nad olid sellised seitsmekümnendate stiilis kõige ehtsam rokk. Mõnus. Nii mõnus. Olin jälle peaaegu ainuke, kes tantsis. Paljajalu muidugi. Nemad tulid vahepeal publikusse mängima ja siis hüppasid laudadele ja siis olid niisama toredad. Tõesti olid toredad. Ei, mul pole õrna aimugi, mis nende nimi on. Pärast ütlesin neile aitäh ja nemad ütlesid, et aitäh, et ma tantsisin.
Oh ja siis... Itaalias on hirmpalju kommuniste. Tähendab, ma tean juba kahte. Ma ei tea, mis neil viga on. Aga nad on lihtsalt kommunistid, mitte stalinistid. Seda täpsustati päris mitu korda, kui ma laskusin ühega pikka ja raskesse arutellu, et miks ta ikka on kommunist ja ta ikka saab aru, et see pole päris see õige ja hea. Mina ja poliitika. Mhmh. Pikk ja keeruline oli arutelu sellepärast, et see oli itaalia keeles. Mul juba vahepeal tuleb keel välja. Peaaegu. Mitte küll veel sellistel teemadel. Natukese aja pärast ma lihtsalt katkestasin meie arutelu, sest ma oleks muidu närvi läinud. Hiljem kaklesime selle üle, et ma ei lubanud tal veel ühte õlut võtta, sest tema oli autujuht. Tema ütles, et see on nüüd küll kolmekümne kuue aasta jooksul esimene kord. Aga ei võtnud uut õlut. Virises ainult kaua ja palju ja ei saanud vist lõpuni aru. No mis sa teed nende itaallastega. Ilaria kiitis hiljem mu itaalia keelt ja seisukohtadele kindlaks jäämist. Millegi üle me vaidlesime veel. Ma arvan, et see oli suitsetamine, aga ma pole kindel. Suitsetamise üle ma võin alati vaielda. Koju jõudsin kell kaks. Ja järgmisel päeval tahtis veel seda teemat jätkata. Siis ma proovisin talle selgeks teha, et kui ta küsib, siis ma vastan, aga ta ei pea tegema nii nagu ma ütlen. Sellest ta aru ei saanud ja rääkis ikka, et politseil on ju suva. Grr!!! Siis ma läksin lõpuks närvi. Kultuuriruum on ikka täiesti teine. Aga selle me otsustasime ära, et temaga ma enam autos ei sõida. Tähendab, tema otsustas.
Eile esines Simone bänd esimest korda. Kartsime küll Siljaga, et see on väga halb, sest proovid on väga halvad, aga tegelikult võib vist öelda, et oli isegi hea. Ei olnud nende ropendaval pungil häda midagi. Või punkrokk või mis iganes ta täpselt on.
Aga ikkagi, miks Itaalias nii palju kommuniste on? Käivad siin ringi CCCR särkidega ja on uhked. Olgu, see on bänd, aga ikka ei käiks selle särgiga. Ma arvan, et tuleb “Laulvat revolutsiooni” veel kord näidata.
Väike keeleõpe – katso merda. Soome keeles palutakse lihtsalt merd vaadata, Itaalia keeles... olete õppinud esimesed pahad sõnad.
Emme tuleb nädala pärast!
Näiteks eile prooviti mu nime hääldada ja jõuti järeldusele, et ma/ me oleme Jaapanist. Kuu oli hirmpunane ja tähed paistsid siis, kui koridoris kustus tuli ja teda veel tööle ei olnud jõutud vajutada. Punane kuu pidi olema lihtsalt romantiline, ilma mingi kindla tähenduseta. Olime Chiara pool hoov-rõdul ja grillisime koos tema sõpradega. Gigi, koer, haukus ja proovis olla hirmkaval, et saaks endale liha varastada. Ta suutis ka. Tahm hõljus ringi ja muusika mängis ja inimesed olid õnnelikud.
Ja eile tööl oli ka hea. Väljas oli äike ja lapsed kas magasid sügavasti või kartsid, mis tähendas, et ma sain oma itaalia keelt parandada. Siis jäi vihm üle ja me mängisime tagaajamist nii palju, et mul sai võhm otsa – umbes kümmekond minutit. Aga lapsed rääkisid minuga ja kuulasid ja said aru, mida mina ütlesin. Võit. Nad isegi meeldisid mulle. Mul on hea tuju ja täna polnud väga palav päev.
Eile Caniles oli uus koer juba kohanenud ja suurem kutsikas oli kodu leidnud. Need kaks sündmust peaksid olema vastupidiste emotsioonidega, et jess, kutsikas leidis kodu ja kahju, et too uus juba kohanenud on. Aga hoopis ma olen rõõmus, et ta teiste koertega läbi saab ja enam nii palju ei karda ja kurb, sest ma ei saa enam oma lemmikkutsikaga mängida. Vot siis.
Eile sadas hirmpalju ja tuul näitab oma jõudu. Päike paistab ka. Kõike on. Mõnus ilm on. Lapsed korjavad hoovilt värvilisi lehti ja koerad söövad metsa all tammetõrusid. Mulle meeldib sügis. Jõudsin läbimärjana Canilesse ja Monica tuli mulle rätikuga vastu.
Eile selgus jälle tõsiasi, et seltskond on ikka oluline. Oli näiteid mõlemast äärmusest.
Eile ma ei joonud. Ma pole juba tükk aega joonud. Tükk aega siis muidugi Itaalia mõistes. Aperativod on mõttetud.
Eile olid Momo juuksed hirmus pehmed.
Eile käisime ühe naljaka naise juures õhtust söömas. Ta oli Simone sõber. Ta ei meeldinud meile. Sellepärast läksime õue vilistamist harjutama. Ma olen ikka veel väga halb.
Eile ma ei rääkinud üldse itaalia keelt. Ma ei tea, miks nad kõik järsku inglise keelt oskavad. Mul on ikka vaja sellist olukorda, kus lihtsalt muud võimalust ei ole. Sest kui saab inglise keelest rääkida, siis ma muidugi räägin. Vähemalt saadakse must veidi aru.
Aga homme, või peaaegu täna, läheme tripime veidike jälle. Teeme nädalavahetuse veidi pikemaks ja läheme kaugele FolkaMiseriat kuulama. Tegelikult on seal teisi bände ka, kes on toredad, aga ütleme praegu nii. Ja suvitame. Seekord läheme autuga. Vähemalt saab palju riideid kaasa võtta.
Oggi mattina ho provato dare mio sangue. Proovisin täna hommikul oma verd anda. Nad ei tahtnud. Neid isegi ei huvitanud, kas mu hemoglobiin on parasjagu õigel tasemel või mitte. Seletasid midagi sellest, et alles septembri lõpus saaks ma minna ja ka siis peaksin kõigepealt kaks kuud proove tegema ja alles siis oleks võimalik mul doonoriks saada. Kui kõik testid muidugi edukalt läbitud on. Aga siis oleks juba november ja ma läheksin koju ja heal juhul siis saaksingi korra verd anda, kui sedagi. Mismõttes? Eestis on küll lihtsam. Eestis ma olen küll ja küll verd andnud. Aga ka see ei lugenud neile midagi. Nojah. Mis ma ikka selle peale öelda oskan. Nad ütsid, et kui järgmine kord aastaks-kaheks siia juhtun, siis astugu ma jälle läbi. Mmm... ok?
Sõites siis mäest üles Canile poole, higi voolamas ja võhm juba ammu otsas, sõidavad teiselt poolt spordiriietes mehed alla ja naeravad mulle näkku. See on tavaline, aga täna nad ütlesid isegi “ciao”. Kusjuures Canile võttis mu täna päris enda omaks. See tähendab, et nad andsid mulle Canile särgi. Nii nunnu. Ma vist olen nüüd osa nende väiksest perest. Tööpäeva ilusaim osa saabub tagasi koju minnes, sest kogu tee on allamäge ja väntama peab hakkama alles kodu ukse ees, peaaegu. Siis naeran mina spordiriietes meestele näkku, kui nemad mäest üles rühivad ja teesklevad, et neile see hullult meeldib ja et tegelikult on väga lihtne. Selle päikese käes pole midagi lihtne.
FolkaMiseria trummar on praegu Eestis. Teiste kohta ma ei tea.
Ja kui keegi kutsut tahab, siis meil on praegu varjupaigas imearmsad pojad. Ja tollel viimasel pildil on üks vanim ja üks noorim - Beethoven ja nimetu.
