Päikesevihmade aegu

Mul on olnud kõige parem juuni. Juuni on olnud nii hea, et ainuke halb asi oli, et olnud millegi üle kurta ja kuna polnud millegi üle kurta, siis saatis maailm meile mudalased ja sääsed ja nüüd saab vähemalt selle üle kurta, et jalad hirmsasti sügelevad ning savis sõtkudes sai mitu korda endast välja minna, sest kõik niiväga kiheles. Isegi arvestades neid kihelusi ja sügelusi ja endast välja minemisi ja kannatuse katkemisi, siis ikkagi oli nii piiritult hea. 
Näiteks too päev, kui sadas paksu rahet ja üks äike vahetus teisega ja oli hirmus külm ja kõik asjad said läbimärjaks, aga siis tuli päike välja ja me sõtkusime savi ja ehitasime telliseid ja tegime saviga juukse- ja näo- ja kätemaske. Kui savi ära kuivas ja tööhoog otsa sai (ehk mudalased liiga palju näksima hakkasid), siis jooksime kõik koos tiiki end puhtaks pesema. Pealmine vesi oli nii suvesoe ja alumine järvekülm. Puhastena end käterättidesse mässides ja päikesed endale pai teha lastes, oli olla nii hea, et ei osanud öelda muud, kui et olla on nii hea.
Või too teine kord, kui peatasime auto metsaveerel ja olles juba paarkümmend sammu metsa sisse astunud, viskasime me end samblal pikali. Tunne oli samasugune nagu oleks pilvedel lebanud. Just märjaks tilkunud samblapilved kuivatasid oma kehasid meie vastu ja meie rullisime võidu üksteise vastu. Hiljem leidsime isegi mustikaid. Rääkimata sellest, et paar päeva hiljem sõime juba Narnjas esimestest mustadest sõstartest tehtud toormoosiga pannkooke.


Ja nondest inimestest, kes neid samu aegu on näinud ja tundnud ja hinganud, neist ma isegi ei hakka rääkima, sest nii ilusaid sõnu ei ole olemas. Aitäh. Rõõm.

Hundertwasser

"Woe betide the mark which appears on a clean shirt washed with normal soap. It will immediately be removed with even more dangerous toxins, instead of being welcomed as an unhoped-for gift which elevates this same shirt from the anonymous mass of identical shirts."


"Whenever man feels he has to correct nature, he is making an irredeemable mistake."


"Man must recognize that he himself is the most dangerous parasite ever to have ravaged the world. Man must put himself back in his ecological place to allow the earth to regenerate. Nature has taken millions of years to cover the sludge, the toxic substance with a layer of humus, a layer of vegetation and a layer of oxygen, so that man can live on earth. But ungrateful man then fetches the sludge and the toxins, covered with such painstaking cosmic care, back up to the earth's surface. Thus the atrocious act of irresponsible man makes the end of the world the same as the beginning of time. We are committing suicide. Our cities are cancerous ulcers."




Lisaks kõigele sellele lõhnavad kõik mu riided nagu lodi.

Peatades aega

Mul on hea. Koguaeg toimub midagi ja peaaegu koguaeg on õnnelik ja hea olla. Suvi on. Hea on.


"Me peame kõigepealt terveks saama ja siis ära surema, sest seal ilmas ei ole haigeid kellelegi vaja." /Eesti regilaulu mütoloogia läänemeresoomlastel - ööülikool - Madis Arukask


"Oluline on mõista, et iidsed maiad ennustasid maailma jätkumist. See oli nende mõte. Nad ei ennustanud maailma lõppu. /.../ Maiad otsisid garantiid, et miski ei muutu. Meie otsime pidevalt lõppe. Täiesti erinev mõttemaailm." William Saturno



"Et keegi saaks teadjaks, peab ta alustama sealt, kus ta ei tea," Sven Źacek


(pilti tegi Tuul)

Loodusjõud armastavad sind, kui sul on hea tuju

Lihtsalt, et ma ära ei unustaks - mul oli imeline nädalavahetus. Keerulised, kuid väga inspireerivad ja huvitavad arutelud loodusjõududest. Saunatamised ja kesköised tubased lõkkeäärsed marjamaitsmised. Uskumatud autosõidud ja uute Tallinn-Tartu maanteede avastamised. Hunnitud, lihtsalt hunnitud maa ja ilma vaated jõe pealt. Läbikülmumised. Mustmiljon sääske. Suitsulatikas. Sisesuitsu maheveise vedamine. Paduvihm ja lauspäike ja paduvihm ja lauspäike. Naerulõkerdamised nii, et kogu maailm kajas. Luhtaläinud luuletamised ja ööeelsed laulud. Kümme tundi kanuuga. Ja mitmed ohverdatud unetunnid. "Imeline" kätkeb endas paljut.


Oli nii palju neid hetki, kus ma olin lihtsalt täiesti rahul kõigega ja ei vajanud enam mitte midagi. Süda on rõõmu täis.

Bussiga Ida-Virumaal

Ma mäletan aega, kui auto veel garaaźi mahtus.

Telefon heliseb.
"Tere."
"Tere."
"Ma sooviksin 55-te."
"Vabandust, kes te olete?"
"Ma leidsin teie numbri kuskilt. Kas traktorit saab?"
"Ma arvan, et teil on vale number. Proovige uuesti."
"Tõesti?"
"Tõesti."
"Olgu."


Varnja sibulapõllud juba rohetavad.

Rabbit cabbage

Kui noortel linnast kõrini sai, siis istuti rataste selga ja põrutati vastutuult ja ülesmäge, paksu pehmet kruusa trotsides metsa. Kaua ei tulnudki vändata, kui juba hakkas rohelus paistma ja linnud laulma. Kui ära väsiti, siis puhati ja mindi jälle edasi. Alles siis, kui tumeda kasukaga mesikäpp üle tee jalutas, tehti rattaga hundiratast ja võeti ühehäälselt vastu otsus, et ollakse kohal. "Tere, loodus!" hõigati naerulsui ja väsinud põlvil. Õhtuooteks kummarduti maani ja visati jalad taeva poole. Üsna pea tõusis Kuu ja langes öö. Ka lõkketuli süüdati ja mängiti vanade eestlaste kombel nimede äraarvamismängu.

Uus hommik tõi püstijalu rattasõidu - seda nii austusest looduse vastu kui ka valutavate tagumike pärast. Enne ja pärast lõunat lausuti julgustavaid ja hoolitsevaid sõnu kuusepojukestele, pisteti nad mulda ja jäeti siis saatuse hooleks. Veel jõuti jänesekapsaid süüa ja paar puuki eemaldada, kui juba tuli uuesti rataste selga hüpata, et väljateenitud suitsusaun üles otsida. Leitud ta sai ja ühes temaga ka väike kaanitiik ja sületäis suitsukala. Joosti ja hüpati sisse ja välja, sisse ja välja, kõigil näpud suitsukalased ja põsed päikeseroosad. Kuid ka kõige kuumem saun ei püsi igavesti ja nii mindigi koju ja joodi köögis teed ja mõeldi, et kes kokkutulnutest võiks olla spioon.

Tõusis jällegi uus Päike. Tüdrukud istusid ööriietes muru peal ja vaatasid põllul mängivaid kitsesid. Järgmised ärkajad tõid endaga hommikutee, ülejärgmised suitsukala, siis veel teed ja lõpuks sai isegi putru. Võiks öelda, et see oligi idüll (idüll - teos, mis kujutab õnnelikku elu looduse rüpes). Veel enne lahkumist, visati pilk peale kõrgeimatele puudele ja laudadest teedele, siis visati selga kotid ja pöörati ots ringi. Tagasitee, nagu teada, on alati lühem. "Kenad rattad! Kenad kotid!" hüüdsid kõik päevad kodus veetnud kohalikud. 

Tartus jõudsid vahepeal õide puhkeda tulbid. Tulbid! Kõik aiad on kirevvärvilised. Ja ka vahtratel on õied. Ja isegi kreegipuudel on pisikesed nupud.