Taevas ei ole karusid.

Täna oli hea päev. Käisin mööda kooli ringi ja lihtsalt olin õnnelik, nagu oleks armunud, aga ei, ma ei ole. Juba hommikul ärgates tundsin, et on hea olla. Ei häirinud, et kool algab ja et vaheaeg sai läbi (see ei olnudki igavene aga kuradi hea oli küll).

Teatris on viimasel ajal harrastatud vägagi abstraktseid etendusi. Ma saan täiesti aru miks, abstraktselt on lihtsam kõnelda ja tihtipeale on see ilusam.
'Jänese aastaga' oli nii et... olen vist maininud juba kuiväga mulle von Krahli teater meeldib... Igatahes oli algus hea ja lõpp väga hea. Lõpp on kõige olulisem, ükskõik kas tegu on filmi või näidendi või raamatuga. Kui lõpp on hea, siis on kõik hea, nagu ikka. Ja seal oli tõesti hea lõpp, minu meelest täiuslik isegi, see ütles kõik ära (kuigi samas nagu ei öelnud ka). Vahepeal, keskel, mulle ei meeldinud, mida ma nägin. Ma ei saanud sellest aru, see ei jõudnud kuidagi minuni.
Von Krahli etenduste juures meeldib mulle see, et hetkel, kui etendus lõppeb, hindan ma seda tavaliselt keskmiseks, kuid iga sammuga, mis ma kaugenen saalist ja lavast, saan ma näidendist aina rohkem aru ja seda rohkem see mulle meeldib. Naljakas.
Publik peab ka õige olema. Alati enne algust, kui saali veel ei lasta ja kõik seisavad ootusärevuses ukse ees, vaatlen ma teisi uudistajaid. Tihtipeale leian mõne, kes pilgu endale tõmbab. Ma näen teda, tema näeb mind, mõlemad teadustame endale, et teine on olemas. Läheme saali - teame üksteise asukohta, vaheajal kohtuvad pilgud juba rohkem ja lõpus, garderoobist riideid oodates seisame kõrvuti ning väljudes avab ta mulle ukse. Tänan teda. Tema keerab vasakule, mina paremale. Ta on võhivõõras, me ei kohtu arvatavasti kunagi, kuid meil on ühine teatrikogemus. Ja tal on metsikult kenad silmad...

Nii palju siis seekord....

Elu mõte on lõpuks jõuda arusaamisele, et saab minna tagasi.

Gekkiniga meil on eraldi maailm. Teised ei peagi sellest aru saama. Meil on teine numbrisüsteem ja teed, mida mööda ei tohi tagasi minna ja Mees. See lihtsalt on nii. ^^

Ja siis tuli parakokkutulek. Alles neljapäeva õhtul sain ma teada, kuidas ja kellega ja kuhu ma minema pean. Ütlen kohe ausalt, et mina ei mõelnud seda välja. Igatahes väljus buss ja ma maabusin sellega Paides, kus ma olin esimest korda elus. Maha astusin ma vales peatuses, mis tegelikult oli õigem peatus kui õige, kuna see oli säästukale lähemal, sest just seal ma ühinesin Thorondori ja Eilsega, kellega koos me istusime Celticu autosse ja sõitsime paramaja juurde. Mõned olid juba varem kohal, mõned jõudsid mõne aja pärast, mõned öösel ja Hallu (ta ütles, et loeb mu blogi vahest =) ) hüppas laupäeval tordiga (kuna oli ju ikkagi para-webi kaheaasta sünnipäev ^^) paariks hetkeks läbi.
Paramaja oli, nagu Hallu ütles, absoluutselt kõhe. Kolm tuba, ühel oli lagi, kahel pool lage. Üldiselt oli külm. Ainukesed kohad, kus normaalselt olla sai, olid ahjuesised ja see laega tuba, mis veidi sooja hoidis. Need punased kindad, mis ma ära kaotasin, ei olnudki tegelikult kadunud.
Tegelikult oli tore. Parakokkutulekud on alati toredad. Ma ei saa ainult aru, miks nii vähe uusi on? Seekord oli kaks. Võibolla nad kardavad meid, kuigi pole mitte mingit põhjust (siinkohal jätaks mainimata mõned palgamõrtsukad ja teised vägivaldsete mõtetega lapsed). Paranaljad on üle kõige, täiesti ausalt kohe. Ja ma ei teadnudki enne, et nad nii palju teisi taga räägivad, aga see on ainult hea :D. Natuke sai sporti ka teha - mängisime jalgpalli (meie võit 5:1) ja lennutasime lendavat taldrikut Lennu (see sobis salatitaldrikuks ka väga hästi). Mis siis veel. Locoga oli hea suhelda. Thorondori ja Elisega oli tore hirmudest rääkida. Ja kõiki oli väga hea jälle näha. Mina olen väga rahul.
Elisega tulime laupäeva õhtul ära, et teha teistele soojas toas magamisruumi ja et ise üles soojeneda, nõrgad olime noh. Ööbisin tema pool. Ta tegi küpsisetordi ja oli õnnelik, et ta paramajas seda tegema ei pidanud. Hea tort oli. Rääkisime muidu teisi taga ja niisama naistejutte ja magasime.
Ma märkasin, et ma elan väga teiste kulul. Teadke, et ma olen tegelikult väga tänulik, kui te mind toidate ja soojas hoiate. Ja kannatage, ükskord saan mina (võibolla) ka suureks.
Igatahes olen ma Elise õpilane ja selline vaikne ja nähtamatu ehk täiuslik spioon. Nii nad räägivad, ju siis on ka nii.
Ja talvel pidime me minema kõik koos suusamatkale (loe: kelgutama). Lähme ka eksju?

Homme peab ka tore päev tulema. Homme õhtul on von Krahlis 'Jänese aasta' esilinastus. Jess!

Vaheaeg on igavene. On ju? Peab olema.

What's that playing on the radio?

Vaheaeg on kõige toredam aeg üldse.
Esmaspäeva veetsin Tripiga mööda vanalinna joostes ja tornides ronides ja raekoja platsil kulli mängides. Tripp on tore ^^. Hiljem käisime Gekiga kinos. Laps sai üle kahe nädala jälle toast välja ja ei osanud maailmaga enam midagi peale hakata. Kolm aastat mälukaotust ja asju (1 6 3 - nagu ikka). Gekiga lähme homme ka kinno. :D
Teisipäeval nägin Laurat. Kurtis mulle, et ei taha kedagi näha ja midagi teha. Ja siis me pildistasime teda, vaja oli, päriselt ka. Tema on ka see laps, keda peaks väga palju tihedamini nägema.
Täna suutsin ära näha nii Mari, Tairi kui ka Kupi. Külastasime kohvikut ja jalutasime külmetades läbi vihmase-lumise vanalinna. Tairi (tervitan!) rääkis palju kordi kuiväga talle meeldib, et lumi tuli ja et ta pidi talvejope selga panema.

Teatris käisin ka. Draamateatris 'Juliat' vaatamas. Minu lemmiketenduste hulka ta kindlasti ei lähe. Kuid see hetk, kui nad lõpus aegluubis mõõgavõitlust pidasid ja siis laest hõbepaberi tükke (loe: lund) alla sadas, oli täiuslik. Lihtsalt täiuslik.
Oli ka hea kuulda Sarah Kane'i teksti armastusest. Olen seda varem palju-palju kordi lugenud, kuid, nagu alati, nii ka seekord, oli see kuuldes veelgi parem (kuigi mõned kohad jäeti vahele).

Sha-na-na - Those magic changes
Lesley Gore - It's my party

Viimasel ajal on olnud kuidagi eriti palju 'hetk-nagu-filmist-võetud' ja 'see-hetk-oli-juba-ükskord' või 'seda-nägin-ma-küll-unes' olukordi.

Milline saatus ka saaks talle (targale) osaks, ta teeb sellest midagi mälestusväärset.

Reedel juhtus nii, et esimene periood uues koolis sai läbi. Selle puhul jäid isegi kolm viimast tundi ära (või vähemalt jäid kaks füüsikat ära ja keegi ei kavatsenudki kaks tundi tühjalt passida, et siis keemiasse minna). Koju jõudes sisustasin ma oma aja teleka ja söögiga (röstsai ja merevaik :P) ja hiljem ka muusikaga. Täpselt selline tunne oli, et ükskõik, mis ümber ka toimuks, mina puhkan. Nii hea oli. Emme oli ka ülikoolis, nii et kõva muusika ei häirinud kedagi.

Hortus Musicus't käisin kah kuulamas, enne hüppasin ainult von Krahlist läbi ja haarasin enda kätte neli kutset 'Jänese aasta' esilinastusele. Hortus Musicus oli tegelikult päris tore, magama ei jäänud ega midagi (ja nüüd ma tean, kus väravatorn on). Eriti meeldis mulle, kuidas pärast lõppu kirikukellad kostusid. Ilus oli. Seejärel jalutasime Kaisaga Chocolateriesse (kirjutatakse see nii?) ja istusime ja rääkisime seal tunde ja tunde. Seneca kirjadest ja elust ja filmindusest ja teatrist ja sellest, kui härri potter kõik oli/on ja mulle meenus, kui väga mulle meeldib kohvikutes aega veeta.

'French ja Koulu' sai täna läbi. Kahju. Väga-väga hea raamat. French'i tegelaskuju on liiga geniaalne - alatu, vastik ja õel, aga geniaalne.
Indrek Hargla on üks minu lemmikkirjanikest.

Üldiselt on vaheaja plaanid nii, et homme on Gekkin ja kino ja loodetvasti Tripp. Teisipäev on auk. Kolmapäeval on Tairi ja Kupi ja Mari ja teater ja loodetavasti Kalle. Neljapäeval on fotokool. Ja reede kuni pühapäev on para-web, eks siis näeb kas lähen sinna üksi või kaksi (loodetavasti kaksi). (Ja esmaspäeval on von Krahl, aga see ei käi enam vaheaja alla.)

Kusjuures täna oli kaks korda jõulutunne. Selline päris jõulutunne ja isegi üks jõululaul tuli raadiost, mitte päris jõululaul, aga seda lastakse jõulude ajal palju. Jõulud võiksid tulla küll - paksu-paksu lumega, mida koguaeg juurde sajab ja ehitud kuusepuuga (ja kingitustega).

...

Meil oli koolis magustoiduks Reidi jäätis. Kadestage!!

Ma võiksin käia kas või mööda vett...

miks, nii raske sulle on öelda -
öelda et sinust ma hoolin,
kuidas su hääl - sinu hääl,
mind nii õnnelikuks teeb.
/see-oli-vist-Elioni-reklaamis-? Igatahes see laul on tore.

Nüüd olen ma rebane. Mulle löödi muna pähe (ristike lahtrisse) ja visati jahu ja vihmagi sadas. Võiks öelda, et peas olid veidike karvased ja toored pannkoogid. Muud seal ristimisel eriti polnudki.
Viimasel ajal olen ma süvenenud näitlikustamisesse ja õnne ja tarkuse defineerimisse ja Seneca kirjadesse ja füüsika mitteõppimisse ja ajaloo tunnis magamisse, nii et koju jõudes lendab peale selline mõnus väsimuse tunne, et tahaks ainult süüa (ma sain rösteri! Nüüd võin Jumala juures muudki süüa.) ja lugeda (luuletused ja 'French ja Koulu'... nämm...) ja häid filme (röövlirahnu Martin jõudis mulle koju kätte) vaadata.
Kusjuures meil hakati kütma. Varsti võib toas isegi soojaks minna *sülitab kolm korda üle vasaku õla*.

Aga sokid sahtlis on ikkagi paaritamata.

"Ära jahvata!" nähvas ta. "Ma tean isegi seda legendi. Mitu minust targemat meest on Maavalla risti ja põiki läbi tuuseldanud, et kuule leida. Need ei saa nii lihtsalt mingis nurgataguses vanakraamipoes välja ilmuda. Mida sa istud seal? Lähme nüüd, jookseme!"
"Ma ei istu," kogelesin mina. "Ma olen rabatud ja istme külge naelutatud. Kas mulle tundus nii või sa tõesti mainisid sinust targemaid mehi ja veel mitut? Kas mind on tõesti nii labasel kombel alt veetud? Kas ma tõesti siis ei olegi maailma kõige targema mehe teenistuses..."
"French! Kuula nüüd hoolega - kas sulle tõesti ainult tundub või kuuled sa tõesti minu hääles teatavat ähvardust?"
/- -/
Mõni aeg hiljem - kui Koulu unisevõitu ja vaiksetel Tarbatu tänavatel Kuhugi Väga Ruttava Mehe kiirkõndi esitas ja mina püüdsin kõigest väest välja näha Mehena, Kes Juhuslikult Samas Suunas Läheb, Aga Üldsegi Ei Kiirusta - kuulsin ma eestpoolt tema ähkimist: "Muuseas, French, need minust targemas mehed olid kõik juba surnud, kui mina sündisin."
Nii et see oli talle meelde jäänud.
/French ja Koulu - Indrek Hargla

Hullud päevad.

Kõndisin siis mina mööda tänavat stockmani kõrval, imetlesin roosakirjut pilti taevast, mis peakohal ja pilku alla keerates avastasin ühtäkki, et kõikidel mu ümber on kollased kotid, kuhu peale on mustaga kirjutatud 'hullud päevad'. Mõnel üks, mõnel paar-kolm, aga igaühel on. See võttis tummaks küll. Tundsin ennast kuidagi heidikuna hetkeks ja siis tabasin ennast mõttelt, et see on nagunii mingi reklaamitrikk ja ma olen lihtsalt kogemata võtteplatsile sattunud. Aga kuidas nad nii paljud inimesed nõusse said sellist nõmedat üritust nagu 'hullud päevad' reklaamima?
Igatahes jooksin ma sealt ruttu minema (kuigi toidulõhn oli väga kutsuv).

Hammas.

Jah, laps käis üle pika aja hambaarsti juures.

Oi kuidas mulle ikka meeldib mu hambaarst! Teised kisavad ja paanitsevad hambaarsti juures, mina naeran. Ta on lihtsalt nii-nii tore. Ja tal on kõigeilusamad pruunid silmad. Lisaks sellele, et temaga lõbus on, oskab ta oma tööd ka hästi.
Kui ta hambaarsti ameti maha paneb, siis mina enam hambaarsti juures ei käi. Vot.
Olen ma tõesti ainus, kellele meeldib seda sorti arsti juures käia?

(Ja mingi kamm on nende kontrolöridega. Ma vist meeldin neile, sest nad on peaaegu igas bussis/trollis, kuhu ma istun. Täna oli kahtlaselt palju politseinike ka igalpool. Mind vist ei usaldata.)

(vaikus)

Toimunud on piisavalt palju. On olnud tore ja mitte nii tore. Võibolla peaksin rääkima, aga viimasel ajal on juhtunud nii, et ükskõik kui palju või vähe mul ka öelda ei oleks, lauseid ma moodustada ei oska, ei viitsi või ei taha, ühesõnaga vaikin. Nii siis ka seekord.

Mul on täpselt neli uut raamatut - kaks luuletuse ja kaks fantaasia. Loen neid ja lasen teistel rääkida.

Müstika.

Võtad kullast sõrmuse või ripatsi, hõõrud seda vastu villaseid sokke, hõõrud seda seejärel vastu valutavat kohta silma juures ja odraiva ei tekki.
See on peaaegu sama geniaalne, kui et võtad kapsalehed, määrid need meega kokku, paned ööseks rinna peale ja hommikuks on köha läinud.

Kust inimesed selliste asjade peale tulevad?

Rikkad ja ilusad.

Ma sain aru, miks räägitakse, et minuga on keeruline. Minuga ongi keeruline. Üks hetk olin ma väga tujust ära, sest mulle ei sobinud midagi, aga samas tahtsin ma midagi. Emmet see ei häirinud, ta on harjunud ja õnneks läks see hetk mööda.

Nagu paljud juba teavad (või noh mõned) veetsin ma peaaegu kaks päeva rootsi päälinnas. Tegin koolist poppi ja puha.
Grand hotel ja taksod ja tunne, et sa oledki rikas - sellega võib ära harjuda (loe: ma harjusin sellega ära).
Suured lapsed käisid koertega shoppamas. Vanalinnas oli palju kaks-inimest-kõrvuti-ei-mahu-tänavaid. Must mees jooksis mööda ja tegi mulle silma. Üliilus oli see, kui kõndisid mööda vanalinna tänavaid ja kuulsid kaugustest tänavamuusikut mängimas 'Hotel Californiat'. Liikudes kostus muusika vahepeal kõvemini ja kohati sulle vaid tundus, et kuuled seda. Lisaks muusikale veel sügisene päikesepaisteline ilm ja tänavatel liikuvad inimesed. Hetk nagu filmist võetud.
Ühesõnaga mulle meeldis. Kõik see ma-olen-liiga-peen-et-seda-ust-ise-lahti-teha ja ma-luban-teil-nüüd-mulle-teed-valada meeleolu ja keel, millest ma aru ei saa ja Grand hotelli hommikusöök. Ma pole elu sees nii palju pestud-ja-täpselt-õige-küpsusega-kohe-söömiseks-mõeldud puuvilju korraga näinud.
Kaasa tõin ma sealt jalavarjud, kaks salli ja koti.

Miks Eestis Innocenti ja pudelis jogurteid ei müüda. Kui joogijanu tuleb, siis peab miskisuguseid vastikuid karastusjooke ostma. Pähh.