Täna oli hea päev. Käisin mööda kooli ringi ja lihtsalt olin õnnelik, nagu oleks armunud, aga ei, ma ei ole. Juba hommikul ärgates tundsin, et on hea olla. Ei häirinud, et kool algab ja et vaheaeg sai läbi (see ei olnudki igavene aga kuradi hea oli küll).
Teatris on viimasel ajal harrastatud vägagi abstraktseid etendusi. Ma saan täiesti aru miks, abstraktselt on lihtsam kõnelda ja tihtipeale on see ilusam.
'Jänese aastaga' oli nii et... olen vist maininud juba kuiväga mulle von Krahli teater meeldib... Igatahes oli algus hea ja lõpp väga hea. Lõpp on kõige olulisem, ükskõik kas tegu on filmi või näidendi või raamatuga. Kui lõpp on hea, siis on kõik hea, nagu ikka. Ja seal oli tõesti hea lõpp, minu meelest täiuslik isegi, see ütles kõik ära (kuigi samas nagu ei öelnud ka). Vahepeal, keskel, mulle ei meeldinud, mida ma nägin. Ma ei saanud sellest aru, see ei jõudnud kuidagi minuni.
Von Krahli etenduste juures meeldib mulle see, et hetkel, kui etendus lõppeb, hindan ma seda tavaliselt keskmiseks, kuid iga sammuga, mis ma kaugenen saalist ja lavast, saan ma näidendist aina rohkem aru ja seda rohkem see mulle meeldib. Naljakas.
Publik peab ka õige olema. Alati enne algust, kui saali veel ei lasta ja kõik seisavad ootusärevuses ukse ees, vaatlen ma teisi uudistajaid. Tihtipeale leian mõne, kes pilgu endale tõmbab. Ma näen teda, tema näeb mind, mõlemad teadustame endale, et teine on olemas. Läheme saali - teame üksteise asukohta, vaheajal kohtuvad pilgud juba rohkem ja lõpus, garderoobist riideid oodates seisame kõrvuti ning väljudes avab ta mulle ukse. Tänan teda. Tema keerab vasakule, mina paremale. Ta on võhivõõras, me ei kohtu arvatavasti kunagi, kuid meil on ühine teatrikogemus. Ja tal on metsikult kenad silmad...
Nii palju siis seekord....
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment