Ma sain aru, miks räägitakse, et minuga on keeruline. Minuga ongi keeruline. Üks hetk olin ma väga tujust ära, sest mulle ei sobinud midagi, aga samas tahtsin ma midagi. Emmet see ei häirinud, ta on harjunud ja õnneks läks see hetk mööda.
Nagu paljud juba teavad (või noh mõned) veetsin ma peaaegu kaks päeva rootsi päälinnas. Tegin koolist poppi ja puha.
Grand hotel ja taksod ja tunne, et sa oledki rikas - sellega võib ära harjuda (loe: ma harjusin sellega ära).
Suured lapsed käisid koertega shoppamas. Vanalinnas oli palju kaks-inimest-kõrvuti-ei-mahu-tänavaid. Must mees jooksis mööda ja tegi mulle silma. Üliilus oli see, kui kõndisid mööda vanalinna tänavaid ja kuulsid kaugustest tänavamuusikut mängimas 'Hotel Californiat'. Liikudes kostus muusika vahepeal kõvemini ja kohati sulle vaid tundus, et kuuled seda. Lisaks muusikale veel sügisene päikesepaisteline ilm ja tänavatel liikuvad inimesed. Hetk nagu filmist võetud.
Ühesõnaga mulle meeldis. Kõik see ma-olen-liiga-peen-et-seda-ust-ise-lahti-teha ja ma-luban-teil-nüüd-mulle-teed-valada meeleolu ja keel, millest ma aru ei saa ja Grand hotelli hommikusöök. Ma pole elu sees nii palju pestud-ja-täpselt-õige-küpsusega-kohe-söömiseks-mõeldud puuvilju korraga näinud.
Kaasa tõin ma sealt jalavarjud, kaks salli ja koti.
Miks Eestis Innocenti ja pudelis jogurteid ei müüda. Kui joogijanu tuleb, siis peab miskisuguseid vastikuid karastusjooke ostma. Pähh.
No comments:
Post a Comment