Reaktiivmootor.

Elina tõi mulle neljapäeval jõulukalendri (see lisandus siis tema toodud asjade nimekirja). Lihtsalt niisama. Ei oskagi nagu eriti midagi öelda sellise lapse kohta, kes annab enda kommid vabatahtlikult teisele. Naljakas.

Mida tavaliselt tehakse laupäeva hommikuti pärast hommikusööki? Mina igatahes õppisin füüsikat. Onu oli isegi nõus minule, lapsele, kes üldjuhul füüsikast midagi ei taipa, seda õpetama ja kusjuures ma sain isegi aru. Eks järgmises füüsika tunnis näeb, kas ma oskan teadmisi ka valemitesse panna.
Tegelikult on väga tore, et on inimesi, kellele meeldib õpetada ja kes _oskavad_ õpetada. Näiteks emme hakkas ükskord õunu loopima, kui ta mulle matemaatikat õpetada üritas. Õnneks saan ma enamasti matemaatikast aru ja enam seda kordunud pole.

Ja siis ma mõtlesin (ja Kupi mõtles ka natuke), et mida edasi õppima minna või kellena töötada tahaks. Kupi hakkab igatahes prükkariks (või alkohoolikuks või narkomaaniks, kui kuskilt raha leiab). Minu tulevik on veel joonistamata. Üldiselt ei ole nagu midagi, mida _väga-väga_ tahaks õppida. Küsisin emme käest, et kellena ta näeks mind töötamas. Ta vastas, et ei näekski. Loomulikult olen ma nõus igavesti laps olema. Ehk on Euroopa Liit nõus mind sponsoreerima?

Miks on raekojaplats vajalik? Miks sinna talve tulekul kuusk pannakse? Mida tehti vanasti, kui igav oli? Hehee... mina tean. Elis ja Thor peaksid ka teadma :P Ühesõnaga ma ei saa aru, miks ma Tartus ei ela. Tartus on niisama-olla ja mitte-midagi-teha palju-palju parem ja toredam ja huvitavam kui Tallinnas, isegi, kui ma täpselt sama asja teen.

Nagunii kõik juba teavad, et neljapäeval on minu sünnipäev. Et pidutsege siis täiega aga kingitusi ma tõesti ei taha.

Viimase aja tegevusi kokku võttes võib öelda lühidalt: ma ei tea.