Esimese mulje Iirimaast andis meile taksojuht, kes oli vist kõige iirilikkum iirlane, keda ma terve reisi jooksul nägin. Ta rääkis meile ära kõik kuhu minna, mina teha Dublinis ja oli niisama mõnus. Niimoodi me jõudsimegi lennujaamast hotelli ja läksime magama, sest kell oli kuskil öösel. Ärkasime vara, sõime ja läksime kesklinna otsima. Infopunktid olid meie lemmikkohad :P. Vähemalt esimest korda sinna sattudes veetsime seal kuskil tunni, planeerides järgnevaid päevi. Juba esimesel päeval lisandusid emme asjade hulka jalanõud ja mina leidsin kaks eurot, jee. Esimene päev mööduski enamuses Dubliniga tutvudes. Suveniiripoe kaubad jäid meile lõpuks kõik pähe ja Itaalia restoranid olid ikkagi kõige paremad, Temple baris oli palju kohalikke lahedaid noori (liiga palju ja liiga lahedaid, et mina sinna sobinuks). Ja iiri ilm on peaaegu samasugune, kui inglise, ainult et päikest ja vihma on rohkem. Dublinis elaks küll. Kusjuures, kas praegu või mõni aasta tagasi oli/ on nii et pooled Dublini1,4 miljonist elanikust on alla 25 aasta vanad.
Teine päev algas väga vara (6.40 pidime juba rongijaamas sõiduks valmis olema) ja möödus ameeriklaste seltsis Cliffs of Moheril, Burrenis, bussis ja vihmas. Oi kuidas sadas ja tuul oli ka ikka suht külm. Tore oli kuulda, et Eestis kuumalaine on. Igatahes, nii palju kui ma kumbagi kohta nägin, olid need üliilusad, eriti Burren, kus igast ilmakaarest sind ainult kivid ümbritsesid. Ja ameeriklased on ikka niiiiiiiiii teistmoodi rahvas, nii pealiskaudsed.
Niimoodi saabuski kolmas päev, Kupi sünnipäev ja finaalmängupäev. Hommikul hakkas linn juba tasapisi rohe-valge-puna-valge-siniseks värvuma. Enne, kui meie sinna sukeldusime käisime aga ära Trinity kolledzis, kus on maailma suurim raamatukogu long room (oh ma nii armastan seda kohta) ja book of kells. Meil oli mehise häälega tore noormees giidiks, kes ka ise seal õppis. Õhtu saabudes leidsime endale toreda pubi toreda rahva ja heade kohtadega teleka ees. Ma ei teagi, kelle fänne seal rohkem oli, aga baarmanid olid küll Prantsusmaa poolt, niisiis oli hea üksteisele nägusi teha, kuna mina olin Itaalia poolt. Igatahes oli väga lõbus. Ööseks olid prantsuse lipud kadunud (peale ühe lipu noormehe käes, kes seisis maja ääres ja nuttis oma lippu) ja Itaalia fännid paljunenud.
Neljandal päeval läksime tutvusime Newgrange’ga. See on suur küngas, mille sees on miski koht, mille otstarvet keegi ei tea ja see on väga vana. Nagu ikka need vaatamisväärsused. Aga ilus oli ta küll ja seda sai katsuda ja sinna sisse ronida jnejne, mitte nagu Stonehengega, mida sai ainult kaugelt vaadata. Sellelt tuurilt saime endale soomlastest sõbrad. Õhtul käisime ghost tuuril, mis ei olnud eriti lahe, aga vähemalt oli seal publiku seas veel teisigi sama arvamusega mehi, nii et lõppkokkuvõttes oli see päris meelelahutuslik.
Nii algaski viies päev, kus me ei teinud mitte midagi muud kui shoppasime ja sõime. Ja lugesime ja sõime, kui me lennujaamas oma lennukit ootasime. Kunagi ma vaidlesin Locoga, et kumb on toredam, Iiri- või Shotimaa. Mina olin täiesti Shotimaa poolt, tema Iirimaa, samas kumbki polnud teisel maal käinud. Nüüd peaksin ma oskama paremini otsustada, aga ma enam ei tea. Iirimaa meeldis mulle ka ikka nii tohutult palju, eriti sealsed inimesed ja Burren.
Aga sellest ma küll aru ei saa, miks Eestis ei näe ülikondadega mehi pargis muru peal magamas või einetamas (see ei loe, et meil korralikke parke pole), keda igalpool mujal näeb. Oh kuidas nad mulle meeldivad.
No comments:
Post a Comment