Helena, Andrease ja Kupiga käisime Vormsil Andrease vanaemal külas. See oli eriti tore reis ja jäi lühikeseks, kuna läksime esmaspäeva varahommikul ja tulime täna hommikul. Kui me Helenaga kahekesti täispuhutud padjal läbi külma vee purjelaua järel libisesime, siis tundus küll, et suvi alles algas. Ja ma nägin maailma kõigeilusamaid langevaid tähti! Ja need pannkoogi valmistamised ja koera päästmine basseinist ja külakiigel kiikumine ja pikad jalutuskäigud ja alias sadade sääselaadsete loomadega (tikuvõileib) ja sõrnikud ja lammaste tagaajamine ja kõik need imeilusad fotod, mis ma oma mällu salvestasin, sest fotokat me loomulikult ei võtnud kaasa. Urr kui tore oli!
Klaasist kodulinna jõudes läksime aga lennujaama ja lehvitasime Kaisale valge taskurätikuga, kui ta tundmatusse tulevikku sõitma asus. Miss u! Varsti on ta Ameerikas.
No comments:
Post a Comment