Unenäopäevik.

Oma esimeses unenäos täna öösel nägin ma Viljandi kodu, mis oli palju suurem, kui ta tegelikult on, ja üleval korrusel olis kolm tuba. Elasime Jumalaga seal, minu tuba oli üks konku. See oli meie õppejõu ema korter, mida nad välja üürisid. Ema pidi paari päeva pärast tagais tulema ja meiega koos paar päeva elama. Jumal tuli minu tuppa ja järsku olid väikesed, väga väikesed kassid igal pool. Nad tulid aknast sisse, kuigi aken oli kinni ja ma tahtsin teda just avama hakata. Ja siis ei utlnud nad enam ainult aknast, vaid olid lihtsalt igalpool. Ja aknalauapeal oli vedel küünal, mis ei põlenud, aga nagu oleks põlenud. Läksin alla, et kassidele midagi süüa leida, aga kohvikoort meil ei olnud. Köögiakna peal olev küünal põles, kuigi me polnud teda põlema pannud. Ta pani põlema ka lille, mis ta kohal oli. Jõudsime selle vaevalt ära kustutada, kui teise aknalauapeal süttis järgmine ja süütas enda kohal oleva taime. Seda oli juba keerulisem ära kustutada. Siis vaatasime üksteisele otsa ja meid valdas hirm, et me ei suuda sellest tulest üle olla. Sel hetkel teadsime, et ülemisel korrusel läks järgmine küünal põlema. Ja siis ma ärkasin.

Teises unenäos olime emme ja vanaemaga reisil. Ainult et vanaea tuli ainult bussipeatuseni, Trummi bussipeatuseni. Me emmega istusime kahekümne kolme peale ja sõitsime võõrale maale. Tegelikult polnud meil õrna aimugi, kui kaua ja kuhu poole me sõitma peame, et võõra maa kesklinna jõuda. Kui buss ühes peatuses juba päris kaua seisnud oli, otsustasime peatuse kõrval olevast hamburgerikohast pitsat osta. See oli nii lihtne, sest ei pidanud bussist väljagi tulema, kuna sellel polnud seinu nagunii ja baarilett oli kohe meie ees. Me pidime ainult erakordselt kiiresti sööma, et enne lõpetada, kui buss edasi sõidab. Kelner oli aeglane, aga pitsa oli hea. Ja see naine, kes meile pitsa tõi oli väga tore ja sõbralik. Temaga rääkisime hästi kaua inglise keeles. Tuletasin emmele meelde, et me peame ära ka maksma, aga see oli juba tehtud. Siis selgus, et juba kaks bussi on vahepeal ära läinud (kusjuures me ei olnud bussist välja tulnud). Me isegi ei teadnud, mis bussiga me tulnud olime. See toreda naise üks sõbranna läks teisele poole teed vaatama, et ega me viimasest bussist maha pole jäänud, millega koju sõita. Me mõtlesime, et kesklinn jäi küll nägemata, aga vähemalt saime endale toredad sõbrad.

Kolmas oli ka, aga seda ma ei mäleta enam.