Käisin ühel teisel planeedil paariks päevaks. Käisin teatrikeldris peol ja rääkisin segamini inglise-saksa-soome keelt. Selgus, et ma olen Hollandist. Või Islandilt. Sõin taimetoitlaste toite, millel olid erinevate lihade nimed ja mis ka maitsesid nagu liha, aga polnud seda mitte. Vaatasin, kuidas Jude Law saksa keeles räägib ja samal ajal inglise keeles suud maigutab. Istusin hommikuti keset päeva ööriietes rõdul Päikese käes ja jõin teed ja ei pidanud isegi teesklema, et kevad on. Hiljem arutasin teistega, et iga järgnev öö on ikka eelnevast palju pimedam. Kaks ööd ei jõudnudki magama. Hiljem päeval ka ei jõudnud. Käisin kohtades, kus olid suured sildid, et suitsetamine on keelatud, aga muud seal ei tehtudki. Seisin punavalgete rahvastega kõrvuti ja laulsin staadionil palli mängivatele meestele. Selgus, et inimesed on head. Ühes kohas anti lilli ja teises śokolaadi. Ning üks mees otsustas, et hakkab käte peal kõndima ja nii ta silmapiiri taga kaduski (võib-olla peaks mainima ka, et me olime hästi kõrgel ja ta ronis trepist alla). Maailma parimat Lattet jõin ka. Ühes õhus oli üks teine kollase mantliga naine, selgus, et me oleme mõlemad eestlased. Me arvasime, et pilved on jää. Alles siis, kui bussiga nr 23 sõites sõitis mööda sõduripoistega auto, sain ma aru, et ma olen Eestis tagasi. Sõduripoisid on alati kuskil olemas, kui ma koju tulen.
No comments:
Post a Comment