Nägin elus esimest korda kõrbe. Nägin, kus Mooses seisis ja pühale maale vaatas. Maitsesin, et Surnumeri on soolane. Et Punane meri pole punane. Et kalad hüppavad nagu lutsukivid. Pole Piiblist vist kunagi nii palju teadnud nagu ma praegu tean. Ja nüüd ma olen ka igast neis tähtsates kohtades viibinud. Või vähemalt oletatavalt nendes kohtades. Ega keegi ju ei tea. Nad ise ka kõik vaidlevad seal omavahel. Ega kõrb polnud ka ühtlane liiv silmapiirini, vaid värvilised liivamäed pilvedeni.
Olin Jordaanias-Iisraelis nädal aega, aga tundus kuidagi palju pikem aeg. Mitte üldse halvas mõttes, lihtsalt kuidagi tundus palju pikem aeg. Palju rohkem asju sai nähtud ja tehtud ja räägitud ja tuntud. Ja igasugu erinevaid ja toredaid-põnevaid inimesi tundma õpitud. Jõudsin vaimustuda ja pettuda, lasta maailmal oma rada kulgeda ja imestada, imestada, imestada - ja seda kõike mitu korda järjest. Kui ma nüüd mõtlen, siis ma vist olin seda enne unes näinud, selle reisi treilerit.
No comments:
Post a Comment