20.08.2010: Ma õnnitlen end

, et kolisin korterisse, kus on pesumasin küll, aga see ei tööta. Et kolisin korterisse, kus on küll pistikud, aga need on valede suurustega. Et kolisin korterisse, kus on üks Itaalia poiss, kes vaatab päevad läbi telekat. Kes paneb endale iga päev hirmsalt palju sääsetõrjevahendit peale. Kus kiriku kell lööb mõnikord nii valjusti ja nii mitu korda, et tundub, et maailmalõpp on käes. Ei, tegelikult ei õnnitle. Aga õnnitlen, sest mul on maailma parim elukaaslane. Õnnitlen, et oskame teha hakklihakastet kartulitega, mis sest et me alati mõlemat samal ajal tegema hakkame ja siis väga kaua ootama peame, kuniks kartulid ka pehmeks keevad. Õnnitlen, sest kolisime korterisse, kust on ilus vaade linnale. Õnnitlen, sest kui meil tulevad tobedad mõtted, siis me teeme need teoks. Õnnitlen, sest käisime San Giulio saarel madratsitega ja jäime ellu. Õnnitlen, et on inimesi, kelle ukse taha võib lihtsalt ilmuda ja teed jooma minna. Õnnitlen, et olen eestlane. Sest seda me küll ei väsi teatamast üks kõik mis hetkel.