See oli kolme päeva eest: Selle tööle hakkamisega on täpselt nii nagu kõige muuga Itaalias – juhtub siis kui juhtub juhtuma. Ei, me pole veel silte tegema hakanud. Küll aga läksid poisid tagasi koju. Meie läksime neid hommikul äratama ja naersime ennast pooleks, kui viis minutit enne kella kuut hommikul nad kõik alles magasid. Auto pidi tulema kell kuus. Asjad polnud pakitud. Ma polnud maganud. Auto tuli pool seitse. Auto lahkus pool kaheksa, poisid läksid ära, teised läksid magama ja mina läksin Gigiga jalutama. Kuna me polnud maganud, siis ei tundunud kogu sündmus väga kurb. Aga tegelikult vist oli. Momo helistas meile eile, ütles, et ta on geel juustes. Ütles, et meile tuleb miski suvakas itaallane veel uude koju elama. Imestas, et me ei teagi. Uus itaallane on imelik. Me veidi kardame teda. Ja nüüd ei saagi kodus paljalt ringi kõndida. Kui ainult Rachid oleks, siis saaks. Tema on juba vennaks saanud. Uus veel ei ole ja ma ei usu, et saab ka. Igatahes. Selgus, et oleksime pidanud juba kaks päeva tagasi Foorumist välja kolima ja uude koju sisse. Hmm... Meile vist ei räägita asjadest, mida me teadma peaksime. Me proovime täna kolida.
Tööl ma praegu ei jaksa üldse käia. Võib-olla sellepärast, et sajab. Võib-olla selle pärast, et Gigiga pidi nagunii jalutamas käima, kuigi see töö alla ei läinud. Võib-olla sellepärast, et me peame kolima ja see tundub kuidagi nii raske. Võib-olla selle pärast, et Siimul pole vanemaid kodus ja me oleme enamik ajast tema pool. Võib-olla... ma ei tea. Aga Chiara kodus Hesset lugeda, nii et väljas sadas kõvasti-kõvasti, oli väga hea. Tundus nagu oleks maal. Tundus nagu oleks puhkus. Praegu on lugemisaeg. Ja väljas ei ole enam soe. Väljas ei ole enam soe, kui vihma sajab.
Esimene öö uues kodus oli õudus. Und ei olnud. Voodi oli kõva. Oli külm. Oli palav. Enamasti samal ajal. Kõik oli valesti. Igatsesin nii väga oma muuseumi voodit kõigi nende kummituste ja aknataguste poistega. Hommik oli helgem. Meie tuba on suht laager praegu, aga ma arvan, et see jääb hirmus tühjaks, kui Erki ja Kadi ära lähevad. Asjad küll panime lõpuks kottidest kappi. Kappi, mis muideks on üks tuba. See on hea. Ja peeglid on igalpool. Täispikkuses peeglid. Vannitoas on peegel! Ja rõdud. Ja vaade järvele. Ja naabrid, kellelt muna laenata. Ja naabrid, kes kisa peale kaebavad. Too uus tüüp on vist suht normaalne. Emmel on vist õigus, kui ta iga kord pakub, et äkki hirmsatena tunduvatel inimestel on hea süda. Kahe päeva peale on seda muidugi veel vara järeldada. Aga ta lubas meile homme süüa teha. See on väga õige viis Eesti tüdrukute südamete võitmiseks.
Ja alati jääme me mäletama Yoanni ja Antoine'i, sest ühe papagoi jagab tuba teise arvutikehadega. Vähemalt nad jätsid endast mälestuse.
Üks päev tegime kartulisalatit. Hapukurgid olid ülihalvad, nii et õnneks ei pidanud neid palju panema. Äädikas tehtud või midagi. Ja hapukoort neil ei ole. Lastevorst tuli Eestist. Lõpuks tuli päris hea salat.
Ja täna mõtles Silja välja uue mängu. See on nagu too kaardimäng Valetamine, aint et ilma kaartideta ja tuleb öelda, et mida sulle süüa meeldib ja siis järgmisele kas meeldib ka seda süüa või ta ütleb, et sa valetad. Geniaalne.
Tööl käisin ka täna ja sain isegi ametikõrgendust. Nii mulle öeldi. See tähendab, et järgmisel korral, kui ma hommikul tööle lähen, siis õpetavad nad mulle, kuidas koertele süüa anda. Vot siis. Ja meil on seitse uut kutsikat. Vaatasid mulle kõik õnnelikult vetsust vastu. Eelmistest neljast on veel aint üks ja emme järel. Aga nüüd oli keegi seitse uut ukse taha jätnud. Nad on nii armsad.
Tööst veel rääkides, siis järgmisel nädalal oleme me Siljaga ühel Itaalia-Portugali noorevahetusel miskid asjaajajad. Mõtleme neile jäälõhkumismänge ja jõlgume nendega ringi. Vist pean ka nende tegemisi filmima. Sellel nädalal me toiduraha ei saa, aga saame kolm korda päevas süüa – selle vastu ei ole ka mitte kui midagi.
“Penso, che ho stupido,” ütles Rachid mu toast läbi jalutades.
No comments:
Post a Comment