Selle jõulu kõige jõululõhnalisem hetk jääb Stella ja Merliga kerasid tehes Roo kööki, kui hõõgveinid olid käes ja küünlad põlesid ja apelsinid olid kooritud ja Stella tehtud kaneelirullid maitsesid ja arvuti näitas "The Miracle of 34th street" ja hinges oli soe ja meie kujutlustes oli väljas talv. 
Lennusadamas tundsime end kodus ja lõpetasime ka kultuuriaasta ära. Seltskonnaks kogunes killukesi igalt poolt.
Kuna kultuuriaasta sai lõpetatud, siis mõtles ka mu sisikond suurpuhastuse teha ja reede hommikupooliku veetsin ma vannitoa külmal põrandal. Ühel hetkel jõudsin mõistmisele, et mina küll nendes vanades külmades lossikongides vastu ei peaks. Ma ei suudaks külmal kivipõrandalgi magama jääda. Umbes tunni pärast juba tundsin end kui inimene kõrbest, kes pole kaks aastat veest ja toidust pilti ka näinud ja kellest ongi ainult luud ja nahk järel. Mulle tundus, et olin läbipaistvaks muutunud. Ma arvan, et ma oleks saanud endast käe läbi panna, sest kohati oli see läbipaistvus lihtsalt tingitud sellest, et seal ei olnudki midagi. Kuid ka läbipaistvuse vastu aitab uni. Nii jõudiski õhtu ja ma jalutasin tuisku trotsides Trummi.
Korra veel sai Jumalaga teed joodud ja Andrega linna peal vuntse otsitud ja emmega suurtes kogustes trühvleid tehtud ja lasnakal käidud ja kaks raamatut läbi loetud ja palju filme vaadatud ja paanikas oldud ja rahunetud ja liitrite kaupa teed joodud. 
