Ma käisin välismaal. Selleks, et sinna saada, pidi läbima metallvõre. Aga oh kuis oli seal kulda ja karda ja väikeseid nikerdusi ja suuri maale! Ma saan aru küll, miks seal oli võre ees. Välismaal oli vastupidiselt meie tuuliskülmale ilmale väga soe. Kohalikud, kes seal töötasid, aga kandsid väga pakse riideid. Tundus, et nad isegi kahetsevad seda. Tundus, et ilmataat polnud kokkuleppekohaselt toiminud. Aga tollel väljamaal ei olnud inimesed kuigi ausad. Nad näitlesid hirmpalju. Iga nende liigutus oli ülepingutatud ja nad isegi ei uskunud päris hästi sõnu, mis lausutud said. Mitte, et ma nende keelt mõistnud oleksin - kehakeelt aga küll. Oli siiski üks hallis ülikonnas härrasmees, kelle elu paistis olevat ühes kurvas kohas, aga selle eest oli tema aus. Ta oli aus kõigis oma liigutustes ja emotsioonides. Küllap oli ta siis ka aus oma sõnades. Isegi sõnadest arusaamata mõistsin ma, et ega neil tegelikult ei olnudki midagi öelda. Üsna pea pakkisin kodinad kokku ja tulin tulema, jättes nemad sinna oma ebaausaid rahaasju ajama. Ainult too härrasmees ja see kuld-kard ja metsloomad, kes siit-sealt piilusid - nemad võtsin ma küll oma mälestustes kaasa.
No comments:
Post a Comment