Mind on varemgi ära unustatud. Sellepärast ei sattunud ma paanikasse ega läinud vihaseks vaid lihtsalt seisin lennujaamas ja naersin, kui Coen mulle telefoni jutustas, kuidas ta arvas, et ma tulen järgmisel nädalal. Ta arvas, et mina tegin vea. Valesti arvas. Ka rongi oodates naersin ma üksinda. Ja siis oli juba tema ka. Päike paistis ja lilled õitsesid - krookused ja nartsissid ja lumikellukesed. Kevad oli nii olemas (ette rutates võin öelda, et kui mina olin sealt tagasi koju jõudnud, hakkas seal lund sadama ja enne oli kaks nädalat vihma sadanud). Coen on tegelikult selline inimene, kellega me veidi rohkem kui aasta tagasi esimest korda kohtudes arvasime mõlemad, et me ei meeldi teineteisele. Võib-olla on aasta meid muutnud, sest nüüd me saame päris hästi läbi.
Amsterdam on ilus. Eriti kui päike paistab. Sai juba õues istuda ja kohvikutes olid kassid ja kutsud limpsasid keelega üle sõrmede ja kiikuda oli nii tore. Kiikuda on nii tore. Ja huvitav fakt - luiged armastavad punaseid laternaid. Neid oli seal lihtsalt hirmpalju. Sai joonistada ja laulda ja teed juua ja jalutada ja rääkida ja värvida ja naerda ja nutta ja filmi vaadata.
Ja oi kui kallis see koht on! Mul pole enam raha.
Üht laivi käisin kah kuulamas. Publik suitsetas ja karjus ja aura oli vale ja lauljal oli halb tuju või palavik või midagi, sest ma lihtsalt ei aksepteeri, et ta võibki selline olla. Aga laulud olid ikka head.
Cosy mess is only cosy when shared.
No comments:
Post a Comment