"Nüüd ütles ka Trout midagi mõttekat. "Kas teate," lausus ta, "mina olin kunagi looduskaitse pooldaja. Ma nutsin ja halasin, kui inimesed koptereist automaatidega kaeluskotkaid alla tulistasid ja muud taolist, aga hiljem ma loobusin. Clevelandis on üks jõgi niivõrd saastunud, et läheb umbes kord aastas põlema. Kunagi tegi see mind päris haigeks, aga nüüd ajab ainult naerma. Kui vahel mõni tankeritäis õli kogemata ookeani voolab ja tapab miljoneid linde ning biljoneid kalu, ütlen ma: "Väge ja võimu "Standard Oilile"! - või kelle õli see iganes oli." Trout sirutas käed otsekui tervituseks: "Kosu sinagi taas, "Mobil Gas"," ütles ta.
Autojuht oli sellest häiritud. "Teete nalja või?" küsis ta.
"Ma sain aru, et ega jumal ise ka looduskaitsest ei hooli, ja niisiis oleks selle pooldamine jumalateotus või ajaraiskamine. Kas olete kunagi näinud tema tuldpurskavaid mägesid, keeristorme ja tulvavesi? Ja olete ehk kuulnud jääaegadest, mida ta meil siin kord iga poole miljoni aasta kohta tulla laseb? Ja mida te arvate näiteks jalakakatkust? Kena looduskaitse küll! Ja seda mitte inimese, vaid jumala enda poolt. Selleks ajaks, kui me jõed ehk puhtaks saame, laseb ta arvatavasti kogu meie tähesüsteemil nagu tselluloidkrael põlema lahvatada. Kas Bethlehemi tähte mäletate?"
"Misasi oli Bethlehemi täht?"
"Terve tähesüsteem, mis nagu tselluloidkrae põlema lahvatas," vastas Trout."
/Kurt Vonnegut "Tšempionide eine"
Lisaks nägin ma unes üht meest, kes katusel tšellot mängis. Ma pole kindel, kas see olin mina, aga see isik, kes ma tol hetkel olin, küsis tollelt mehelt, et kuidas ta oskab. Mees vastas: "Ma olen aastakümneid hotellis nööpe ette õmmelnud. Liigutus on sama."
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment