Hnn...

Ma ei saa midagi teha, loodus on põnev. Eile näiteks nägin ma, et, ohoo, kaks kuusekäbi tõusevad lendu. Aga nagu hilisemal vaatlusel selgus, osutus üks neist punakseks käbi suuruseks linnuks, kes käbiga oksale lendas ja sealt seemneid sööma hakkas. Kusjuures ma olin alguses täiega ehmunud. Täna rääkis Kessu ka, et tema vaatas eile, kuidas üks käbi üle tee jooksis. Hiljem mõistis aga, et hiir hoopis.
Ja kui linnud lendavad kolmnurgas või noh V tähe kujuliselt, siis nahkhiired lendavad T tähe kujuliselt, vähemalt need viis eile õhtul küll lendasid.

Aga muidu? Mul pole elu.

Tegelikult käisime ükspäev Tõravere kandis tähti ka vaatamas, kuigi tähti me seal ei vaadanud. Võta või jäta. See eest Jumalat nägin küll. Vähemalt hetkeks sai jumalapuudus rahuldatud.

Loomaaialinnud.

See oli eile, kui ma kõndisin kolme kilo jahuga läbi metsa Prismast kooli poole ja nägin ühtäkki suurt kakku. Ta oli nii ilus. Kui ta oksal istus, siis ei olnud teda üldse näha aga kui ta oma laiad tiivad lahti tegi ja sügisvärvides võsa vahel ringi lendas, siis... oeh... nii ilus. Mitu minutit seisin seal ja jälgisin teda. Ma arvan, et ta oli loomaaiast põgenenud.

Aga täna, trummi tänaval, kui ma rahulikult kodu poole kõndisin, kostis järsku selja tagant kõva urinat ja järgmisel silmapilgul möödus minust suure jooksuga üks keskmist kasvu valge koer. Igaksjuhuks hakkasid naabruses olevad koerad ka kõvasti haukuma. Loodetavasti ei olnud kuulda, kuidas ma ehmatusest urina hetkel kiljatasin.

Loomad on toredad :D

Metsistumine.

Täna hommikul kuulsin ma aga esimest korda, mis häält orav teeb. Ma isegi vestlesin temaga natuke.

Koolisöögiks olid makaronid taimedega, nagu Helina ütles.

Ja kuldne sügis on lõpuks kätte jõudnud. Ilus on!

Ma nägin täna metsas jänäst. Päris enda kodumetsas. Iga aasta vähemalt korra.

Matsalus. Kupi, Leenu, Kätlin, Bätu.

Presidendivalimine. Kessu, mina, Kupi.

Sleeping in.

Ja nii oligi, et emme jooksis kell 47 minu unne sisse. Alguses arvasin ma, et pole midagi, kaks minutit võin ikka sisse magada, kui aga selgus, et kolmveerand seitsme asemel oli kell kolmveerand kaheksa, siis oli jama küll. Ma pole juba ma-ei-tea-kui-mitu-aastat sisse maganud. Mis mul muud üle jäi, kui käskisin emmel endale takso tellida, jooksin riided selga ja sama kiiresti majast välja, istusin paar minutit ummikutes ja jõudsin paari minutilise hilinemisega kooligi. Kuna täna aga oli õpetajate päev ja esimene tund oli nagunii kogunemine, siis ei juhtunud midagi hullu. Panime Andreasega prillid pähe, kleepisime habemed ette ja kinnitasime siis täpsustavad sildid ka selgadele (Reimo Füüsik 1/2) ning olimegi suurepärased õpetajad. Tundus, et meiega jäädi rahule. Lapsed, kes kooli peal vastu tulid hakkasid naerma ja kaheksandikud pildusid meid kommidega ning tegid meile süüa (raudselt oli sinna sisse sülitatud või midagi...). Kusjuures, vahepeal tunnis meid isegi kuulati.

Koor oli ka täna. Hiljem metsas kõmpides võtsin laulupiu laulud uuesti lahti ja laulsin terve tee koduni.

"No näiteks armastavad tänapäeval inimesed ohates öelda, et igasugu lugudes on ainult seks ja vägivald," selgitab Pakk. "Aga kui küsida, mis siis varem oli, siis varem oli armastus ja surm. Aga seks ja vägivald ongi armastus ja surm, lihtsalt rohkem lahti kistud."
Vahepeal on ka tore lehti lugeda.

The Postal Service - Sleeping in