Head ööd.

Teate. Ma nägin täna õitsvat kirsipuud. Otse kiisumarketi vastas.
Ja teate? Mul on jälle hea. Vahepeal ei olnud. Kohe üldse ei olnud. Seda mõned teavad. Aga nüüd jälle on. Asjad loksusid paika, need asjad, mis tegelikult loevad.
Ja teate? Maailm on täiuslik, aga inimesed on ebatäiuslikud. Ja see on kõige täiuslikum kooslus.

Kui õhtul hea tujuga magama minna, siis ärkan hommikul halva tujuga?
Küll tema ka jälle tuleb.

Maailm on täiuslik.

Kogu hommiku on taevas ähvardanud vihma kaela kallata.
12:11 elekter läheb ära.
12:49 äratan Stella, et teda õue vihma ootama kutsuda. Ta arvab, et magada on ka hea.
12:55 James hakkab mängima Dagö - Aeg on maas. Ma mõtlen, et see ongi täiuslik paduvihmamuusika.
12:56 lähen trepist üles, et endale kampsunit tuua ja avastan, et väljas on täiuslik paduvihm. Jooksen paljajalu õue, kampsunit eelnevalt kuhugi suvalisse kohta põrandale visates. Seisan maja ees ja saan läbimärjaks. Minu esimene kevadvihm sel aastal. Kuidas ma teda ootasin.
13:04 lõppeb vihm
13:08 tuleb elekter tagasi.

That's how you know

Täna helistas mulle üks mees. Tundmatu number. Ja küsis Minni Hiirt. Ma ütlesin, et ta eksib vist numbriga. Ta vabandas ja pani toru ära.

Lisaks sellele imestan ma ikka, et inimesed mind teavad. Ma imestan isegi siis, kui ma kedagi juba päris kaua aega tean. Aga täna teadsid mind needki, keda mina päris täpselt ei teadnud. Tegelikult on see päris tore.

Välimus on reetlik.

Vot kes meid reedab! Lähed luurele ja välimus on kogemata kaasas. Vaenlane kohe vaatab: "Ahaa! Tal on suur jalaalabaa!" võtab su kinni ja paneb labidatega maad kaevama.
/Armastus apelsinide pihta. Nende kolme.
Tallinnas oli tegelikult päris hea, kuigi ta muudab mind rahutuks. Aga sai natuke olla heade lapstega koos ja natuke vaadata head etendust. Ja peaaegu tegin natukene midagi kasulikku ka. Maituli oli hea, kuigi mitte päris-päris. Siiski ta sobis sinna oma Eesti tequila ja lapstega. Metropolist koju sõites nägin ühte rebast ja ühte küülikut (pühendusega Jumalale). Magada sain umbestäpselt poolteist tundi ja siis veeidikene rongis ja siis tund veel kodus. Stella sünnipäev oli väga roheline. Ja laupa viisid teed mind jälle Tartusse. Tudengipäevade tants ja trall, Merli ja Liisa. Ühel hetkel me vallutasime kogu tantsupõranda ja ajasime kõik teised ära. Lõpuks oli mul selline tunne, tegelikult vist ikka veel on, et viskaks selle kooli kus see ja teine ja läheks maale peenraid kaevama. Päriselt ka, üldse ei viitsi asjalik olla. Kaevaks mulda ja istutaks kartuleid. Sest mul on suvi. Juba päris kaua aega.

Ja teede ääres tantisvad männid ja kased omavahel valssi ja meie maja juures seisavad kaks puud teineteise embuses. Loodus on nii armas.

Ma tahaksin ühte väga täiuslikku maituld. Väga tahaksin. Lõkke ja lihaga. On sellist kuskil pakkuda?

Oota... oota... (vaikus) Siuke päev.

Mul on suvi. Kohe päris-päris suvi, vabaduse ja päikesekreemiga. Kuigi vabaduse ajal peaks tegema hästi palju kohustuslikke asju ka ja minu nahk lihtsalt põleb isegi väsinud päikesega ära (http://news.bbc.co.uk/2/hi/science/nature/8008473.stm).
Et Marile mitte pettumust valmistada, siis ma mainin ära, et Tartus olles sain tõesti ka jäätisekokteili juua. Ja lahtise aknaga aknalaual istudes jalgu kõlgutada ja seebimulle puhuda... ja suvel välismaal kohvikus päikese käes istuda... ja turistina pilte teha... ja rääkida lendrebastest ja vakladest ainult loogilist juttu... ja süüa imehead leiba... ja kohata nii palju tuttavaid... ja jalutada... ja lugeda häid lapsteraamatuid... ja elada Anduri pool... ja süüa jäätist... ja juua kohvi... ja seista pool tundi bensiinijaamas ja rääkida hoopleva rekkajuhiga juttu, kuniks mutrivõtmega onu tuleb ja pangakaardi automaadist tagastab... ja muidugi ei maksa unustada sõpru.
Ja keskööpaiku magama minna, et siis kell kaks üles ärgata, et siis kell viis üles ärgata, et siis kell kaheksa Paidesse sõita. Et siis seal väga õnnelik olla, et me tuuleveskit ei võitnud... ja head pitsat süüa... ja minis magada... ja esimest korda pandimajas käia - kirjandi teemasid kuulamas... ja Metsatölli tasuta kuulama saada, sest nad loosisid välja sada piletit, millest me ühegi ei võitnud, aga siis kaks ütlesid ära ja me saime ikka, aga lõpuks meie pileteid ei kontrollitudki... ja Taarkat vaatamas käia... Siuke päev. Selline elu.

Maybe it's just me.

Mõtlesin täna, et kuna on nii ilus ilm, siis ma lähen jalutan veidi väljas. Alguses arvasin, et ei jaksa teisele poole järvegi minna. See tundus nii kaugel. Aga siis viisid mind jalad üha edasi ja puude ja tuule ja terviseraja ja päikese kutse oli nii tugev, et ma ei suutnud vastu panna. Ja mul on nii hea meel, et ma ei suutnud. Jamesi väikevend mängis lihtsalt kõige õigemat muusikat ja mul oli nii hea tuju. Ühe põllu peal tantsisin koos kurega, teiste küngaste peal pidin üksinda hakkama saama. Kui mitte arvestada seda ühte autojuhti, kes tuututas ja mulle kas pöialt või keskmist sõrme näitas. Inimesi tuli õnneks vähe vastu, üksinda oligi parem. Teised muidugi tegid kõik tõsise näoga sporti. Mina läksin lihtsalt jalutama. Mul oli seda nii vaja. Mets on ikka minu element. Mets ja kõndimine. Lõpuks tegingi järvele tiiru peale. Täpselt paraja pikkusega tee oli. Miks ma seal varem käinud pole?