Maybe it's just me.

Mõtlesin täna, et kuna on nii ilus ilm, siis ma lähen jalutan veidi väljas. Alguses arvasin, et ei jaksa teisele poole järvegi minna. See tundus nii kaugel. Aga siis viisid mind jalad üha edasi ja puude ja tuule ja terviseraja ja päikese kutse oli nii tugev, et ma ei suutnud vastu panna. Ja mul on nii hea meel, et ma ei suutnud. Jamesi väikevend mängis lihtsalt kõige õigemat muusikat ja mul oli nii hea tuju. Ühe põllu peal tantsisin koos kurega, teiste küngaste peal pidin üksinda hakkama saama. Kui mitte arvestada seda ühte autojuhti, kes tuututas ja mulle kas pöialt või keskmist sõrme näitas. Inimesi tuli õnneks vähe vastu, üksinda oligi parem. Teised muidugi tegid kõik tõsise näoga sporti. Mina läksin lihtsalt jalutama. Mul oli seda nii vaja. Mets on ikka minu element. Mets ja kõndimine. Lõpuks tegingi järvele tiiru peale. Täpselt paraja pikkusega tee oli. Miks ma seal varem käinud pole?