Sorteerin siin kodus-kodus jälle vanu vihikuid ja kooliasju. Seda tuleb iga natukese aja tagant teha, küll lõpuks saab nad kõik ära visata. Igatahes sain jällekord aru, kui alla käinud ma olen pärast gümnaasiumi lõppu. Just kirjutamise poolest. Ma ei oska enam üldse kirjutada. Ma mõtlen siis sisu poolest. Mõned esseekesed või mõttekatked vihikuservadelt on nii head. Täis ilusaid võrdlusi ja geniaalseid pöördeid. Geniaalseid selles mõttes, et nüüd ma enam neid ei mäleta ja nad tunduvad nii uudsete mõtetena. Praegu ma ainult... Isegi mu nanowrimo ja script frenzy püüded põruvad haledalt. Oleks seal siis mõnigi hea lahendus. Jah, kasvõi lihtsalt hea. Aga koguaeg see sama vana jama. Näiteid pole, võrdlusi pole. Kirjutamise ajal lihtsalt ei tule mitte ühtegi meelde. Mis minust niiviisi saab?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment