Cry! Cry a lot! Ci vediamo in Milano!

Ma avastasin, et minu jaoks pole mu nimi oluline. Selgus, et enamiku jaoks on. Oeh, Inglismaa oli... vabastav, rahustav, hea, emotsionaalne, mõtlemapanev. Täpselt sedasorti nädal, mille peaks igasse jaanuari ära mahutama. Inimesed, kes sinna sattusid, moodustasid kokku saades arusaamatult õige õhkkonna. Ja seda üldse mitte ainult minu jaoks. Õhkkond oli õige. Naersime, nutsime, tantsisime, mõtlesime. Aitäh. Käisime teatris mängimas ja Sigatüükas Snape'i eest põgenemas ja Tolkein'i metsas uusi maailmu avastamas ja sõime India toitu, vaatasime, kuidas luuakse uusi perfektseid maailmu vanade sisse ja kuidas inimesed on nii head ja tantsisime, tantsisime, tantsisime. Inglismaa algas täiskuuga. Ma arvan, et see kestis kogu nädala, sest aega ei eksisteerinud. Me olime seal kogunisti.

Koju jõudes olin ma nii väsinud. Kuid kodu ei suutnud mind hoida – mind ootas Itaalia. Oli küll natuke riski bisness minna sinna ja mitte kellelegi öelda, et me tuleme, aga... saime kallistatud, suudeldud, sõimatud, lauldud – täpselt nii nagu pidi. Kõik oli omal kohal. Kõik oli täpselt samamoodi ja mitte üldse. Mul oli tunne nagu ma poleks sealt kunagi lahkunud, aga samas nagu oleks aasta vahepeal möödunud. Jälle istusime Cineforumis ja vaatasime itaalia keeles filmi. Jälle käisime aperativodel. Jälle veetsime hommikuid diivanil lösutades ja maailma üle arutledes ja süües. Jälle sõitsime autoga mööda linnu ringi. Isegi politsei pidas meid jälle kinni ja küsis dokumente ja Siljal muidugi jälle polnud. Jälle oli FolkaMiseria! Jälle Undeka. Jälle need imearmsad näod, millelt kõigepealt peegeldus äratundmine, siis küsimus ja siis rõõm. Ma nägin kõiki, keda tahtsin. Ma armastan oma Itaaliat.

Now I'm here. Now I'm there.

Ma poleks kunagi uskunud, aga Itaalia on minu jaoks see koht, kus mulle õhtu jooksul kaks serenaadi lauldakse. Üks lauldi selleks, et ma nutaksin ja teine selleks, et ma ei nutaks.

Tänane päev

algas nagu film. Ma lühikest klippi ei leidnud, aga siit vaadates, siis sekundid 40-46. That's my life.

Mio fratello é figlio unico

Tänased emotsioonid:

Talv! See on imeilus. Ma olen jälle armunud.

Kuidas saab nii olla, et asi, mille pärast ma otsuse vastu võtsin, lihtsalt enam ei eksisteeri? Miks mul ei või korraks vedada. Ma ei saa aru. Fakk.

Aga vähemalt kinnitati mulle üha uuesti ja uuesti, et mul on head ja ilusad jalad.

Tänaõhtune film oli selline. Ja see on juba hoopis viies tuju.

Night Is The Day Turned Inside Out

Ma ei saa magada. Juba päris mitu ööd ei ole õieti saanud. Eks natukene on selles hirmu katuse sissekukkumise pärast. Leban öösiti ärkvel ja hoian katust tahtejõuga üleval. Osa mängib ka kindlasti see, et mul on hirmus palju mõtteid viimasel ajal. Igasugu asju on toimuma hakkamas. Just toimuma hakkamas, mitte veel toimumas. Eile öösel näiteks, kui ma jälle kella üheteistkümnest kolmeni magama proovisin jääda, avastasin, et minus on nii palju hirmu ja hästi palju just uut hirmu. Püüa siis sellega magama jääda. Aga tegelikult see mind ei häiri - ma olen alati magada saanud. Ja alati kartnud.
Täna hommikul, kui ma varajase äratuse kinni panin ja üles ärkasin, ilma et mul üldse unisuse märkegi oleks, otsustasin, et ei - täna ei ole see päev, kus ma vara ärkan. Tühitasin kõik oma plaanid ja tõmbasin uuesti kerra. Selgus, et ma ei saa pimedas magada. Valges saan väga hästi. Mis loogika see on?

Rain in winter? That's no good.

I have been snow

Täna nägin unes sügist. Ta paistis läbi Tamme psti magamistoa akna ja oli kollase-punase ruuduline ja hirmilus. Igast küljest piiras seda minu sügist talve lumine kargus. See tegi ta veel ilusamaks. Ma oleksingi võinud jääda teda vaatama, aga ma pidin oma kadunud leivakoti üles leidma.

Ja hommikul (khm, päeval) ärkasin üles ja õppisin, et Tiibetis juuakse 40 tassi teed päevas. Sellele kogusele ei küündi isegi mina lähedale. To Tibetan monks tea is life. Ning kunagi oli Dalai Lama endine kodu oma kolmeteistkümne korrusega üks maailma kõrgeimatest hoonetest.

PS! Tökat on tore sõna.