Ma ei saa magada. Juba päris mitu ööd ei ole õieti saanud. Eks natukene on selles hirmu katuse sissekukkumise pärast. Leban öösiti ärkvel ja hoian katust tahtejõuga üleval. Osa mängib ka kindlasti see, et mul on hirmus palju mõtteid viimasel ajal. Igasugu asju on toimuma hakkamas. Just toimuma hakkamas, mitte veel toimumas. Eile öösel näiteks, kui ma jälle kella üheteistkümnest kolmeni magama proovisin jääda, avastasin, et minus on nii palju hirmu ja hästi palju just uut hirmu. Püüa siis sellega magama jääda. Aga tegelikult see mind ei häiri - ma olen alati magada saanud. Ja alati kartnud.
Täna hommikul, kui ma varajase äratuse kinni panin ja üles ärkasin, ilma et mul üldse unisuse märkegi oleks, otsustasin, et ei - täna ei ole see päev, kus ma vara ärkan. Tühitasin kõik oma plaanid ja tõmbasin uuesti kerra. Selgus, et ma ei saa pimedas magada. Valges saan väga hästi. Mis loogika see on?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment