"Palun," ulatan piletimüüjale, kes juhuslikult on armas naeratav noormees, piletite broneeringu.Piletimüüja: "Ma annan teile tagasisõidu piletid ka kohe. Vaadake, et te siis neid ära ei kaota." Meie naerame. "Teile on seda mitu korda öeldud jah? Igatahes hiljaks ei tohi ka jääda. Järgmine laev tuleb järgmisel hommikul ja siis tuleb uued piletid osta." Meie naerame ikka. Jätsime enda teada, et tuleme ühel teisel päeval hoopis teise laevaga.
See oli kolmekümnenda õhtul kell kuus, kui me avastasime, et oleme ainult viis tundi Helsinkis olnud ja juba on nii palju juhtunud. Kõige rohkem juhtus nalju. Suht spoonparty. Lumememme ehitasime ka tuppa. Siis tuli aastavahetus ja lumeinglid ja naermine ja ekslemine ja shampus ja suvalised tüübid ja toredad uued sõbrad ja uks, mida me lahti ei saanud, ja köögipõrandal naermine ja hästi pikk uni.
Merli räägib telefonis Alexiga. Kell on kuskil kaks uuel aastal. Meie oleme kodu poole kõndimas ja Alex uurib, et millal temagi võib kodu poole tulema hakata, sest võti on meie käes.
Merli: "I think we are..."
Suvalised möödujad: "...lost."
Merli: "We are..."
Järgmised möödujad: "...drunk?"
Aasta esimese päeva magasime maha. Magasime ja vaatasime filme ja jätsime hüvasti madratsiga. Õhtul korra käisime õues ka, lihtsalt et natukenegi ennast tuulutada saaks. Ja siis jälle magama, et hommikul ärgata ja ühelt euromaalt teisele euromaale sõita. Sadamas tundus, et uue rahaga tuli ka uus keel.
Tagasitulles. Merli annab oma Id-kaardi piletimüüjale (kes juhuslikult räägib eesti keelt) et pileteid vastu saada.
Müüja: "Teil on broneeritud, jah? Kahele?"
Merli noogutab: "Kas teist on ka vaja näha?" ja näitab näpuga minu peale, "Näete."
Ja lõppu lisaks veel et "daftpunk is awsome."
(Ja lõppu-lõppu veel video)
No comments:
Post a Comment