Ma avastasin, et minu jaoks pole mu nimi oluline. Selgus, et enamiku jaoks on. Oeh, Inglismaa oli... vabastav, rahustav, hea, emotsionaalne, mõtlemapanev. Täpselt sedasorti nädal, mille peaks igasse jaanuari ära mahutama. Inimesed, kes sinna sattusid, moodustasid kokku saades arusaamatult õige õhkkonna. Ja seda üldse mitte ainult minu jaoks. Õhkkond oli õige. Naersime, nutsime, tantsisime, mõtlesime. Aitäh. Käisime teatris mängimas ja Sigatüükas Snape'i eest põgenemas ja Tolkein'i metsas uusi maailmu avastamas ja sõime India toitu, vaatasime, kuidas luuakse uusi perfektseid maailmu vanade sisse ja kuidas inimesed on nii head ja tantsisime, tantsisime, tantsisime. Inglismaa algas täiskuuga. Ma arvan, et see kestis kogu nädala, sest aega ei eksisteerinud. Me olime seal kogunisti.
Koju jõudes olin ma nii väsinud. Kuid kodu ei suutnud mind hoida – mind ootas Itaalia. Oli küll natuke riski bisness minna sinna ja mitte kellelegi öelda, et me tuleme, aga... saime kallistatud, suudeldud, sõimatud, lauldud – täpselt nii nagu pidi. Kõik oli omal kohal. Kõik oli täpselt samamoodi ja mitte üldse. Mul oli tunne nagu ma poleks sealt kunagi lahkunud, aga samas nagu oleks aasta vahepeal möödunud. Jälle istusime Cineforumis ja vaatasime itaalia keeles filmi. Jälle käisime aperativodel. Jälle veetsime hommikuid diivanil lösutades ja maailma üle arutledes ja süües. Jälle sõitsime autoga mööda linnu ringi. Isegi politsei pidas meid jälle kinni ja küsis dokumente ja Siljal muidugi jälle polnud. Jälle oli FolkaMiseria! Jälle Undeka. Jälle need imearmsad näod, millelt kõigepealt peegeldus äratundmine, siis küsimus ja siis rõõm. Ma nägin kõiki, keda tahtsin. Ma armastan oma Itaaliat.
No comments:
Post a Comment