Bussiga Ida-Virumaal

Ma mäletan aega, kui auto veel garaaźi mahtus.

Telefon heliseb.
"Tere."
"Tere."
"Ma sooviksin 55-te."
"Vabandust, kes te olete?"
"Ma leidsin teie numbri kuskilt. Kas traktorit saab?"
"Ma arvan, et teil on vale number. Proovige uuesti."
"Tõesti?"
"Tõesti."
"Olgu."


Varnja sibulapõllud juba rohetavad.

Rabbit cabbage

Kui noortel linnast kõrini sai, siis istuti rataste selga ja põrutati vastutuult ja ülesmäge, paksu pehmet kruusa trotsides metsa. Kaua ei tulnudki vändata, kui juba hakkas rohelus paistma ja linnud laulma. Kui ära väsiti, siis puhati ja mindi jälle edasi. Alles siis, kui tumeda kasukaga mesikäpp üle tee jalutas, tehti rattaga hundiratast ja võeti ühehäälselt vastu otsus, et ollakse kohal. "Tere, loodus!" hõigati naerulsui ja väsinud põlvil. Õhtuooteks kummarduti maani ja visati jalad taeva poole. Üsna pea tõusis Kuu ja langes öö. Ka lõkketuli süüdati ja mängiti vanade eestlaste kombel nimede äraarvamismängu.

Uus hommik tõi püstijalu rattasõidu - seda nii austusest looduse vastu kui ka valutavate tagumike pärast. Enne ja pärast lõunat lausuti julgustavaid ja hoolitsevaid sõnu kuusepojukestele, pisteti nad mulda ja jäeti siis saatuse hooleks. Veel jõuti jänesekapsaid süüa ja paar puuki eemaldada, kui juba tuli uuesti rataste selga hüpata, et väljateenitud suitsusaun üles otsida. Leitud ta sai ja ühes temaga ka väike kaanitiik ja sületäis suitsukala. Joosti ja hüpati sisse ja välja, sisse ja välja, kõigil näpud suitsukalased ja põsed päikeseroosad. Kuid ka kõige kuumem saun ei püsi igavesti ja nii mindigi koju ja joodi köögis teed ja mõeldi, et kes kokkutulnutest võiks olla spioon.

Tõusis jällegi uus Päike. Tüdrukud istusid ööriietes muru peal ja vaatasid põllul mängivaid kitsesid. Järgmised ärkajad tõid endaga hommikutee, ülejärgmised suitsukala, siis veel teed ja lõpuks sai isegi putru. Võiks öelda, et see oligi idüll (idüll - teos, mis kujutab õnnelikku elu looduse rüpes). Veel enne lahkumist, visati pilk peale kõrgeimatele puudele ja laudadest teedele, siis visati selga kotid ja pöörati ots ringi. Tagasitee, nagu teada, on alati lühem. "Kenad rattad! Kenad kotid!" hüüdsid kõik päevad kodus veetnud kohalikud. 

Tartus jõudsid vahepeal õide puhkeda tulbid. Tulbid! Kõik aiad on kirevvärvilised. Ja ka vahtratel on õied. Ja isegi kreegipuudel on pisikesed nupud.

Karsumm!

Meil õitsevad aias nartsissid. Mininartsissid.

Fotosünteesi hooaeg alaku!

Pipi oli 20 sekundit sülekass ja jooksis siis minu selle aasta esimest kollast liblikat taga ajama.

Ning see rababreripojuke oli selline eelmisel nädalavahetusel. Nüüd on ta juba palju suurem. Ma arvan, et see on nüüd küll esimest korda, kui ma rabarberi kasvamisele kaasa elan. Tavaliselt on ta kohe suur.

Dylan Moranit käisin vaatamas. Tal olid natukene asjad meelest ära läinud, aga sellele vaatamata on ta tore. Balletti käisin vaatamas. See oli rohkem ballett-muusikal, aga vahepeal suutis seegi mind kuhugi mujale viia. Suulisel eksamil käisin. Mu käed värisesid alguses nii palju, et ma ise ka ei uskunud. Lõpuks leidsin laest kõik õiged vastused. Zavoodis käisin. Otsisime Mintsile reisikaaslast. Küsisime kõigsugu võõrastelt rahvastelt, kuid lõpuks leidsime ikkagi oma.

Samaaegselt tahaks midagi ja ei tahaks. Et nagu hakkaks tahtma ja siis jätaks poole pealt katki, sest mõtleks, et tegelikult ei ole vaja. Tahaks tahta ainult tahtmise pärast, sest kuidagi alati on ju tahetud.

Ma olen end nii puntrasse jooksnud. Nii puntrasse, et sealt on end päris raske lahti harutada. Aga võimalik. Kuidagi tundub, et midagi ei jää enam meelde ja aega on vähe. Aga siis hakkab vihma sadama ja kummikutega on poriloikudes nii tore hüpata ja koju jõudes läbimärjad riided kuivama panna ja kiiktoolis teki sees kera teha ja India teed juua. Seda küll ainult hetkeks, sest pundart peab ka harutama.

Kiik sai üles pandud. Varsti ehk tuleb batuut ka ja siis on juba suvi (kuigi päkapikud käivad ikka vahepeal). Mõned põõsad näitavad juba veidi rohelistki. Maapind võiks kiiresti paljajala-soojaks minna, sest mul pole jalanõusid selle ilma jaoks, mida nad lubavad.

Ja nüüd tagasi pundart harutama. Jah.

"Cake is the language of love."

Kõige ilusam kevad vahetub kõige ilusama talvega ja nii mitu korda järjest. Hommikuti vanalinnas jalutades naeratavad inimesed vastu ja kingsepp soovitab käia paljajalu, sest siis pole vaja kontsaplekke vahetada. Vanaema külvab seemneid jalanõudesse ja kanamunad muudavad värvi. Hommikused sõrnikud maitsevad imehead ja keerdtreppidest tuleb keerutades alla minna, et pea ringi ei hakkaks käima.

"We are not laughing at you, we are laughing near you."

/Surnud poeetide ühing