Kolm päeva kooli möödas. Iseenesest ei ole midagi hullu olnud veel, ses suhtes, et töid pole olnud. Keemia meelib mulle. Ja need hetked, kui me istume Kupiga nt füüsika tunnis ja lahendame mingit ülesannet ja kuidas me ka seda ei lahendaks, õiget vastust me ei saa ja kui üks meist siis pool tundi hiljem avastab, et mingi arvu oleks pidanud ruutu ka võtma, siis on nalja kui palju. See on klassika. Ka need hetked, kui ma istun koolis uutel! pehmetel diivanitel ja loen 'Anna Kareninat' ja minust ühel pool magab Leenu ja teisel pool loeb Kätlin midagi muud, on mõnusad, sügiselähedased. Kui meid nüüd koori ka vastu võetakse, siis on kõik hästi. Järgmisest nädalast peaksid trummid ka hakkama.
Aga eile käisime Andreasega Linnateatri hooaja avamisel. Kui ma ei oleks selline teatri fänn nagu ma olen, siis ma käiksin seal kasvõi ainult sellepärast, et nad pakuvad tasuta kohvi ja kommi. Minu meelest nii peaksi oma publikut kohtlema. See kõik kestis kuskil paar tundi ja siis jalutasin ma läbi pimeda metsa koju. Eile oli nii ilus kuu! Tõesti, kui inimesi poleks nii palju mu ümber olnud, oleksin ma ulgunud selle poole, sest just selline kuu väärib enda poole ulgumist.
Lisaks tervitaksin ma Jumalat, et ta koolimasendusse varem, kui tavaliselt ei langeks, Helenat, sest tal on Prantsusmaal tore ja ta blogib palju, Kaisat, sest tema peab Ameerikas õppima ja poisse endast eemale peletama, sest ta on nii ilus, Siretit, sest me mõistame temaga üksteist liiga hästi ja Erikut, sest ta on uues koolis ja ma ei tea tast midagi.
Sügislõhnad.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment