Soolaga oleks parem.

Esmaspäeva ma ei mäleta. Seal oli koor, kus me õppisime laulupiu laule ja rohkem ei mäletagi. Igatahes teisipäeval olin ma haige. Midagi toidumürgituse taolist oli. Seljaarsti juures käisin ka. Ta ei rääkinud just eriti palju tarka juttu, näitas paarteist harjutust ette, mis mu seljavalu teoreetiliselt vähendama peaksid aga need muutsid veidi halvemaks hoopis. Võta siis näpust.
Kolmapäev oli tore. Kui välja arvata, et meie keemia õpetaja karjus meie peale, et me oleme lollid ja et sellise suhtumisega ei saagi keemiat selgeks ja et me ei käi koolis õpetajate vaid eneste pärast ja mul hakkas sellest nii halb, sest ma nii tahan keemiat osata ja mulle nii meeldib meie õpetaja, aga ma lihtsalt ei saa aru moolarvutustest ja siis tekkis mul sellest masendus. Päeva põhisündmus oli muidu see, et käisime Patarei vanglas. Hulkusime seal paar tundi ringi ja saime targemaks, nagu ikka. Vangla raamatukogust sai raamatuid kaasa võtta. Haarasin ühe Doris Kareva, 'Vari ja viiv'. Tema on suht surma ja armastust täis ja leht, mis peaks omama numbreid 19 ja 20 on välja rebitud. Nii tore on mõelda, et kellelgi on (nüüd) minu raamatu leht. Ei tea, kas ta on kurjategija või sealne töötaja või mõni tore teismeline, kes tervet raamatut ei tahtnud ja võttis ainult selle ühe kõige masendavama luuletuse, mis nii hästi sel hetkel tema tujuga kokku läks. Tegelikult tahaks teada küll, mis seal lehel oli. Õhtul käisime Andreasega pizzat söömas ja siis jalutasime mööda vanalinna, sest tal oli bussini veel aega. Elina oli kuidagi kahtlaselt õnnelik meid nähes.
Täna sai Kupi ka terveks ja tuli kooli. Karenina pole ikka veel läbi saanud. Ma ei saa aru, miks ta ei saa läbi, kui ma teda ei loe?

Ei tea eestlast, kes kord laulu kätte kärvas... vot.