I'm still awake

Ma arvasin, et Tallinn on halvem, sest tavaliselt ta ei mõju mulle väga hästi. Kuid tegelikult oli ta päris hea. Võib-olla selle pärast, et ma väga palju asjalikku tegema ei pidanud. Kuid änge oli ka. Kaotasin ja leidsin ennast mitu korda. Kõige raskem oli Linnateatris ringi rännata ja igal pool Vargamäe kalendreid ja meeldetuletusi ja teadaandeid näha. "Täna talgud, homme vabatahtlikud!" Järgmisel päeval nägin neid vabatahtlike kah, kes kõik heal meelel Balti jaama bussi peale sammusid. Kõiki loomulikult ei näinud, aga kolmest oli juba küllalt. Ja sellest, et Are mu üle naeris, et mina eksameid sel ajal tegema pean, kui nemad Vargamäe vaikust ja pilvi naudivad. Vargamäel on kõige täiuslikumad pilved.

Uskumatu, kui palju võib inimesi igatseda, ilma et seda ise niiväga taipaks. Aga sel hetkel, kui me Jumalaga kohvikusse maha istusime ja kolm tundi pausi pidamata rääkisime... mul oli seda tõesti väga vaja. Mul oli tõesti, tõesti teda väga vaja. Ja kui me Kupiga tema aias Barcelona hostelit valisime ja üks teine õhtu autos Dagöt kuulasime... Tead, see reis tuleb meil super! Ja kui ma Linnateatri trepi kõrval Triumfikaart lugesin ja Jumal tuli ja me kahekesi Stellat ootasime ja siis ilma ühegi hoiatuseta ilmus Siim... siis ma mõtlesin küll, et see päev on vist täiuslik. See oli eilne päev. Üldse oli too päev selline... omamoodi. Hommikul sõin korralikult ja käisin valimas ja siis verd andmas (jah, hemoglobiin on ikka veel madal. Napikas.) ja nägin Stellat ja Siimu üle pika aja (kusjuures need pikad ajad olid väga erineva pikkusega. Üks kestis umbes nädala ja teine veidi alla aasta.) ja siis sain Vargamäele! Vargamäele. Ja et sellest veel vähe oleks, ma nägin ka teise kursuse näitlejate "Kõrboja..." etendust. Mmmm... Lõpuks jõudsingi koju, kus mind ootas Merli ja tema nunnudus, ja edasi Tarre peole, kus Kulno vastu naeratas. Üks Andre oli vaid eilsest päevast puudu. Muidu võib-olla ei oleks olnud, aga ta korra nagu ütles, et ta mahub ka sinna ja siis selgus vastupidine. Aga lõkke ääres lauldi ja mul ei olnud jällekord väga halb. Kuigi tähisselgest taevast poleks ma ära öelnud.

Armas oli ka emmega hommikust süüa. Eriti see koht, kus selgus, et ma olen kogu aasta käinud samas koolis oma sugulasega. Nojah siis... hea et teada sain. Ma kutsun teda nüüd lihtsalt Sugulaseks.

Tegelikult on veel neid inimesi, kes lasevad enda najale toetuda, kui raske on. Aga ma arvan, et nad ise seda ei tea. Las see jääb nii.