Niisiis. Esimene kooliaasta on läbitud (heh, nagu maraton või midagi. Samas... ega see väga vale polegi). Mitte veel ametlikult, aga nüüd pole miskit enam minu kätes. Minul on suvi. Ja suvi, kui ma võin öelda, algas imehästi. Üks väike tüdruk kasvas veidi armsamaks ja tegi sellepärast ühe toreda peo. Jah, Kristel, sinust räägin. Seal oli toitu ja liha ja lauamänge ja Need Inimesed (kuigi küll kahe lüngaga) ja lisaks kõigele ka veel Jumal, siis tegelikult ei suuda ma kujutada ette paremat lõpetust kooliaastale. Päriselt. Jätsin siis Jumala kodu üle valvama ja tulin ise Metropoli. Helena ja Kaisa ja Katsdri lõpetasid ja olid nii ilusad. Pärast sai veel süüa ja siis põrutasime Kupsiga otsejoones Nõva randa, et seal teise kooli kaaslastele pilk peale visata, kes juba varakult jaanipäeva tähistama olid asunud. See on üks väga perfektne rand. Ja silmapiir oli lihtsalt kogu aeg roosa. Päike arvas, et ei viitsi teisele poole piiri minna, ujub meres lihtsalt õigesse kohta.Need olid vist varajased hommikutunnid (kell kümme on vara, kui õhtu hilja lõppeb), kui me Kupiga ta emme autos magamiskottides lebasime (autos oli üllatavalt hea magada), aknad olid alla keritud, kõrval mängisid lapsed võrkpalli, päike paistis peale ja tuul tegi olemise veidi vähem palavaks, kui ma mõtlesin, et nii peakski olema kogu suvi, sest see oli lihtsalt nii hea. Lisaks sai telefonil aku tühjaks, aga levi nagunii ka ei olnud. Vabadus. Rannas õnnestus muidugi tsipp ära põleda kah.
Aga see ei takistanud üldse mitte tagasi Metropoli põrutamist ja Mari-Kätliniga Kupi aias jaanipäeva tähistamist. Ilmnes küll ka tagasilööke nt grilli osas ja nii, aga me tulime kõigega ilusasti toime. Õhtu lõpuks jäi minul ja Maril üle ronida vaid kuuest aias. Ikka parem kui seitse. Võib-olla siis järgmisel aastal saab seitse aeda ja seitse õit padja alla pandud ja oma tulevast nähtud. Nojah, aedu päris padja alla vist ei pane...
Nüüd on selline tunne, et peaks midagi tegema. Koguaeg asukohta vahetama ja liikuma ja... noh, et suvi raisku ei läheks. Või midagi. Mitte, et suvi saaks üldse kunagi raisku minna. Aga... teeme midagi?
No comments:
Post a Comment