Tundub nagu ma oleks ajast ühe nädala maha jäänud. Kuigi päris täpselt ei tea, et miks just üks nädal. Aga tunne on selline. Võib-olla sellepärast, et Tartus liigub aeg teistmoodi. Võib-olla sellepärast, et kevad peaks järgmisel nädalal hakkama.
Hommikute tarkusest olen varemgi mõelnud. Praegu nad küll õhtutest targemad ei tundu, sest hommikul üles ärgates ei tunne ma end üldse lollimana kui õhtul. Pigem vastupidi: viimasel ajal tunnen ma end enne magama jäämist veel kuidagi eriti rumalana. Ma ikka ei tea asjadest mitte midagi. Aga hommikul paistab päike ja ma ei jaksa üldse mõelda ja kui ma ei mõtle, ega siis sellel rumalusel ja tarkusel ka suurt vahet pole. Kõige tähtsam on, et kohv oleks soe ja hommikusöök oleks hea ja raamat lugemiseks olemas ja nii ongi lapsinimestel hea.
Kõike selle päikese ja kevadlõhnade tipuks nägin ma eile korstnapühkijat. Ma arvan, et see oli kuskil teine või kolmas, keda ma näinud olen. Sõitis teine õnnelikult must rattaga mööda. Eks ta sellepärast tuli, et pühapäeva õhtul teatris temast niipalju räägiti.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
3 comments:
Aga miks korstnapühkijad alati jalgrattaga tulevad? Miks mitte mootorrattaga???
Aga tegelikult ega ma täpsustanud, et mis ratas see täpsemalt oli...
oppinud
Post a Comment