Nädalavahetuse peamärksõnaks saab vist Milano. Poisid tahtsid minna ja nii läksid naised ka. Ärkasime hirmus vara ja läksime Silja ja Yoanniga bussiga Verbaaniasse ja sealt rongiga Milanosse. Milano on hirmsuur ja loodust pole üldse palju, kesklinnas vähemalt. Avastasin, et kuidagi veider oli olla, kui mägesid silmapiiril pole ja iga hetk jalgu järvevette kasta ei saa. Kolme nädalaga harjub nende kahe asjaga ära küll. Omegna on ikka nii mõnus ja roheline. Igatahes oli Milanosse selle pärast vaja minna, et Gipsaanias mängisid itaallased sakslaste vastu ja Milano Doumo juures näidati seda kahelt suurelt eksaanilt. Aga see oli alles õhtul. Hommikul käisime Paola ülikooli vaatamas, mis oli eriti khuul maja. Kahjuks oli nv ja eriti seal ringi vaadata ei saanud. Siis käisime ooperipileteid otsimas ja ostmas ja ühel poolkaltsuka turul. Oleme väga osavad juba ühistrantpordiga liiklemises. Õhtul läksid Silja ja Yoann ja Rachid ooperisse ja mina läksin hullude meeste vahele jalkat vaatama. Momo ja Antoine'i olime juba ammu ära kaotanud. Ma lootsin, et ma päris surma ei saa. Ei saanud. Ma päris-päris keskele ei trüginud ka, aga rahvast oli igal pool sama palju ja sama valju. Ühe perekonnaga seal sain peaaegu sõbraks. Nende tuttav onu pakkus mullegi kommi. Paar meest lükkasid mu eemale ja kaitsesid, kui meie selja taga kakluseks läks. Ega ma päris täpselt ei saanud aru, miks, aga verd sai näha. Kogemus missugune. Ja varvaste peal hüpati hirmpalju, eriti mõlema värava ajal, ja kallistati kõiki kõrval olevaid inimesi. Igaksjuhuks visati ka kõigile õlut ja shampust peale. Minu juuksed said ilusasti kokku. Ja me võitsimegi 2-0, nii et pärast kestis veel kogu öö pidu. Champions League võit on ikka suur asi. Tähendab linn oli sinist ja musta värvi inimesi täis. Väga kole praht jäi kõigist maha. Igatahes lõppes teistel ooper pmst samal ajal kui jalka. Nii me siis istusime ja ootasime ja kõndisime ja ootasime, et hommikune rong tagasi koju läheks. Ostsime pileti kella viiesele ja selgus, et läheb hoopis kaheksa. Eks me siis magasime rongijaamas. Ja rongis. Nii nunnu oli, et kõik kohad olid neid samu magavaid sinise-musta kirjusid inimesi täis. Koju jõudsime paar tundi tagasi ja nüüd paistab päike ja tahaks pannkooke.
Natuke kultuurishokki tegin neile ka. Siljal hõõrusid jalanõud ja ma andsin talle enda omad ja kõndisin ise paljajalu. See tundus veider, inimesed olid väga ilmekad seda näitama.
Pildid Milanos käigust tulevad kunagi hiljem, sest ma pole neid arvutissegi pannud.
No comments:
Post a Comment