Üleeile võtsime Siljaga kotis selga ja läksime hääletama. Ega meil täpset sihti polnud, aga mõtlesime, et ümber kodujärve võiks ju sõita küll. Esimesena võttis peale üks peotüüp. Oli tööautoga Milanosse minemas ja arvas, et kaks naist võiks ju kaasas olla. Ta oli Peruust. Rääkis aint itaalia keelt ja muutus lõpuks suht kärsituks, kui me ei osanud talle öelda, et kuhu me tahame. Jõudsime Ortasse. Käisime seal locertolasid pildistamas ja niisama mäe otsast järve vaatamas. Järgmiseks võtsid meid peale kaks albaanlast, abielupaar. Ka nemad rääkisid ainult itaalia keelt, kuid neist sai hästi aru ja tekkis isegi midagi vestluse sarnast. Selgus, et ega väga vist pole lubatud hääletajaid peale võtta. Mis seal ikka. Maabusime Cozzanos. Linn oli päris välja surnud. Nunnud majad ja suur kindlus ja rohkem seal polnudki. Sealt viis meid ära katuseta auto ja ameeriklanna, kes muuseas on igalpool elanud ja itaalia keelt üldse ei räägi. Viis meid Pellasse. Pella on päris armas väike sadamalinn, kus on väga palju kasse, kes kõik on väga näljased. Pellast saime ühe onu peale, kelle taga sõitis autuga tema poeg. Pool itaalia ja pool inglise keeles rääkides ei saanud me üksteisest aru ja ta viis meid tagasi Cozzanosse. Nojah. Sealt võttis meid peale üks eriti kahtlane tüüp, Luca. Õnneks oligi ta lihtsalt kahtlane ja ei viinud meid väga kaugele. Aga ära ka väga ei tahtnud sõita. Tee pealt korjas meid üles naine, kes alguses sõitis mööda ja siis tuli tagasi, sest otsustas meid poolele maale koju viia, kuigi tema juba oli kodus. Kohalik naine, kes räägis täiesti talutavat inglise keelt. Cesara oli järgmiseks peatuseks. Sellest kohast ei tea me muud midagi, kui et seal on vähemalt üks ristmik. Sealt võttis meid peale üks sellel aastal 50 saav mees, kes kõigepealt rääkis saksa keeles ja siis läks inglise keelele üle. Saksa keelt oli ühtäkki väga keeruline rääkida. Muudkui tulid inglise ja itaalia keelsed sõnad sisse. Tema viis meid Omegna äärelinna ja sõitis ise mägedesse. Sealt me jalutasime poiste poole ja tegime süüa. Mõnus. Saigi tiir tehtud.
Täna käisin aga esimest korda ujumas. Kohe päirs oma kodujärves, ainult et teises otsas. Vesi oli külm, aga mitte nii külm. Lisaks sellele erilisele sündmusele oli meil Siljaga täna ka kaks itaalia keele tundi. Ooo ja eile käisime jõe peal. Tähendab selline väikseid kosekesi on siin igalpool, aga see oli selline veidi suurem ja kärestikuline tsipptsipp ja seal olid suured toredad kivid ja vesi oli külm, aga väga mõnus oli vastuvoolu jalutada. Tööd ma teen ka, tasapisi. Käin ja vaatan, kuidas lapsed asju teevad. Vaikselt hakkan julgemaks muutuma. Muud tööotsad veel susisevad ja arenevad ja pole võimelised mind vastu võtma, nii et esialgu ainult lapsed. Aga mai lõpus, juuni alguses lähen nädalaks noortevahetust tegema. Siit paari tunni kaugusele. Miks mitte.
Itaalias olles on mõni asi muutunud juba. Näiteks ma nüüd söön paprikat. Ei, ma ikka ei armasta seda, aga ma söön. Sibulat söön ka. Prantsuse poiste korteris käime jalanõudega. Küsimustele jaatavalt vastates on "si" palju kergem tulema kui kõik muud jaatavad vastused. Midagi oli veel, aga see läks juba meelest ära.
Silja kirjutab ka ja pildib http://kuldne.tumblr.com/
No comments:
Post a Comment