"I love your hair."

Esimese mulje Iirimaast andis meile taksojuht, kes oli vist kõige iirilikkum iirlane, keda ma terve reisi jooksul nägin. Ta rääkis meile ära kõik kuhu minna, mina teha Dublinis ja oli niisama mõnus. Niimoodi me jõudsimegi lennujaamast hotelli ja läksime magama, sest kell oli kuskil öösel. Ärkasime vara, sõime ja läksime kesklinna otsima. Infopunktid olid meie lemmikkohad :P. Vähemalt esimest korda sinna sattudes veetsime seal kuskil tunni, planeerides järgnevaid päevi. Juba esimesel päeval lisandusid emme asjade hulka jalanõud ja mina leidsin kaks eurot, jee. Esimene päev mööduski enamuses Dubliniga tutvudes. Suveniiripoe kaubad jäid meile lõpuks kõik pähe ja Itaalia restoranid olid ikkagi kõige paremad, Temple baris oli palju kohalikke lahedaid noori (liiga palju ja liiga lahedaid, et mina sinna sobinuks). Ja iiri ilm on peaaegu samasugune, kui inglise, ainult et päikest ja vihma on rohkem. Dublinis elaks küll. Kusjuures, kas praegu või mõni aasta tagasi oli/ on nii et pooled Dublini1,4 miljonist elanikust on alla 25 aasta vanad.
Teine päev algas väga vara (6.40 pidime juba rongijaamas sõiduks valmis olema) ja möödus ameeriklaste seltsis Cliffs of Moheril, Burrenis, bussis ja vihmas. Oi kuidas sadas ja tuul oli ka ikka suht külm. Tore oli kuulda, et Eestis kuumalaine on. Igatahes, nii palju kui ma kumbagi kohta nägin, olid need üliilusad, eriti Burren, kus igast ilmakaarest sind ainult kivid ümbritsesid. Ja ameeriklased on ikka niiiiiiiiii teistmoodi rahvas, nii pealiskaudsed.
Niimoodi saabuski kolmas päev, Kupi sünnipäev ja finaalmängupäev. Hommikul hakkas linn juba tasapisi rohe-valge-puna-valge-siniseks värvuma. Enne, kui meie sinna sukeldusime käisime aga ära Trinity kolledzis, kus on maailma suurim raamatukogu long room (oh ma nii armastan seda kohta) ja book of kells. Meil oli mehise häälega tore noormees giidiks, kes ka ise seal õppis. Õhtu saabudes leidsime endale toreda pubi toreda rahva ja heade kohtadega teleka ees. Ma ei teagi, kelle fänne seal rohkem oli, aga baarmanid olid küll Prantsusmaa poolt, niisiis oli hea üksteisele nägusi teha, kuna mina olin Itaalia poolt. Igatahes oli väga lõbus. Ööseks olid prantsuse lipud kadunud (peale ühe lipu noormehe käes, kes seisis maja ääres ja nuttis oma lippu) ja Itaalia fännid paljunenud.
Neljandal päeval läksime tutvusime Newgrange’ga. See on suur küngas, mille sees on miski koht, mille otstarvet keegi ei tea ja see on väga vana. Nagu ikka need vaatamisväärsused. Aga ilus oli ta küll ja seda sai katsuda ja sinna sisse ronida jnejne, mitte nagu Stonehengega, mida sai ainult kaugelt vaadata. Sellelt tuurilt saime endale soomlastest sõbrad. Õhtul käisime ghost tuuril, mis ei olnud eriti lahe, aga vähemalt oli seal publiku seas veel teisigi sama arvamusega mehi, nii et lõppkokkuvõttes oli see päris meelelahutuslik.
Nii algaski viies päev, kus me ei teinud mitte midagi muud kui shoppasime ja sõime. Ja lugesime ja sõime, kui me lennujaamas oma lennukit ootasime. Kunagi ma vaidlesin Locoga, et kumb on toredam, Iiri- või Shotimaa. Mina olin täiesti Shotimaa poolt, tema Iirimaa, samas kumbki polnud teisel maal käinud. Nüüd peaksin ma oskama paremini otsustada, aga ma enam ei tea. Iirimaa meeldis mulle ka ikka nii tohutult palju, eriti sealsed inimesed ja Burren.
Aga sellest ma küll aru ei saa, miks Eestis ei näe ülikondadega mehi pargis muru peal magamas või einetamas (see ei loe, et meil korralikke parke pole), keda igalpool mujal näeb. Oh kuidas nad mulle meeldivad.

Oih. Ma unustasin mainida, et mulle niiniiniiväga meeldib olla Tartus.

mmmm.... suvi....

Jumal käis Tallinnas ja viis siit koju kaks kallist viiulit. Nüüd on tal neid kolm (natuke aega vähemalt). Laps suutis mulle jälle terve oma kurva elu ära rääkida. Teda on hea kuulata, siis tunned, et sa pole üksi.
Mina veetsin aga tervelt viis päeva Tartus. Eriti tore oli sinna sõita, sest rong, mille me Jumalaga valisime, oli täis meie tuttavaid. Kahepeale kokku saime neid 12 (koos meiega 14). Siis käisin ma veel kinos, vaatasin jalgpalli, imetlesin noori näitlejaid, jõin loomulikult jäätisekokteile, kuulasin paar tundi Genialiste (tasuta!), käisin ujumas, jooksin Jumala ja Kaisaga mööda linna ringi ja suutsin väga hästi Kallet igalpool mitte näha, st selgus, et tema oli ka sel ajal Tartus olnud.
Reede hommikul varavalges koju jõudes lebasin paar tundi tugitoolis ja ei teinud mitte midagi, et siis koos emme ja ta töökaaslaste ja nende peredega hobustega tutvusi tegema minna. Mulle ei meeldi eriti hobused, aga seekord sain ma nendega isegi hästi läbi.
Laupäev oli teatripäev! Kolm klaasikest kirsiviina. See oli päris sürr etendus aga mulle meeldis. Mulle meeldis, et seal oli palju erinevaid lugusi. Enne etendust sõitsime me emme, Pille ja Taneliga pool Eestimaad läbi, leidmata ühtegi toredat söögikohta ja naerdes iga tobeda nalja üle, nagu ikka. Siiski Tanelil on kõigelahedam töökoht üldse.
Nüüd ma siis istun kodus, vahepeal käin sisustussalongides, vaatan filme või söön. Kohevarsti reisin paariks päevaks sinna, kuhu paljud teisedki juba kadunud on, Iirimaale.

Ma tahaks ka õues magada, aga mul on kajakad.

Viimastel aegadel on tihti jutuks tulnud nudistid. Need, kes minu ja Kaisaga kokku juhtunud on, teavad. Igatahes... tavaliselt kuulen ma ikka luulusid, kuidas raadios/telekas nudistidest räägitakse, aga vot üleeile oli selline päev, mil päriselt ka raadiost nudistidest räägiti!

Täpselt nii põnev minu elu ongi.

Voulez-vous (ah-ha)!

Eile sai kool ametlikult läbi ja hakkas suvi. Selle puhul kogusime me kamba ja raha kokku, otsime palju süüa ja läksime grillima. Kaisa isa ateljees on kõigeilusam lagunenud korteri sarnane koht, mis üldse olemas saab olla. Ma armusin sellesse. Üle pika-pika aja sai ka peitust mängitud, oi kuidas mulle meeldib pietust mängida. Helena ja Anderas nägid nagu pruutpaar välja ja Elina, meie taimetoitlane, grillis liha ja sealsel kiisul olid kaks väga väikest ja pimedat poega ka. Olles mitu tundi grillides veetnud, läksime kõik oma suunda. Meie Kaisaga liikusime Prodance'i esinemist vaatama, mis oli väga lahe. Pärast jooksime ja hüppasime mööda linna ringi ja õhtul läksime veel korvpalli mängima ja TIPi staadionile tasaklaalu harjutama. Megatore päev oli.

Aga enne eilset sai veel Venemaal käidud (pildisüüdistusi http://lendur.j005u.net/thumbnails.php?album=7 ja http://s14.photobucket.com/albums/a326/kupii/Peterburg/ ). Peterburg sai 303. Igalpool oli paljupalju klaasikilde ja läbu. Õnneks pääsesime meie ainult sellega, et keegi viskas meid aknast välgumihkliga. Müstikat oli igasugust, näiteks kes sõi need kaks kommi ära, mis ööseks bussi olid jäänud ning kelle jalajäljed sama ööga bussi esiklaasile tekkisid. Need, kes öösel bussiga ilutulestikku vaatamast tulid, ei teadnud loomulikult sellest midagi. Andreas läks vahepeal peast aga nii soojaks, et hakkas kõrvadest auru välja ajama. Pole ka ime, kui ta pidi kuulma pikka aega minu, Kaisa ja Helena jutte, sellest kuidas nudistid põllul kasvavad, kuidas nad lammast lakuvad ja kanu õlitavad ning mida nad jaanipäeval teevad. Ave ja eelnimetatud popp poiss (kõindis ta ju kohuaeg umes 7 tüdrukuga ringi) suutsid esimese 5 minuti jooksul hotelliukse kinni panna ja võtme sisse jätta. Ühel platsil saime karupojale pai teha. Imearmas loom. Märksõnadeks võiks veel öelda mollusk, puruvanake, elevant, purskkaevud ja vihm. Ka seal oli mega.

Pärast seda paari päeva pärast leidsin ma ennast sakslaste keskelt Saaremaa ja Hiiumaa poole sõitmas. Tegelikult oli seal vanasi klassikaaslasi rohkem kui sakslasi. Igatahes sai jälle läbi käidud kõik need kohad, kuhu ekskursioonid alati viivad, sellele vaatamata oli väga naljakas. Eriti põnevad olid praamisõidud, kus harrastati keerutamist ja mööda praami jooksmist ja lainete tegemist. Räägiti palju sellest, millal saab poisist mees ja tüdrukust naine ja mängiti telefoni. Loomulikult ei puudunud bussis laulmine. Ööbimiskoht oli väga lahe. Umbes 6 kohalised majakesed keset kadakaid. Hiidlast nägin ka hetkeks. Hiiumaa sadamast leidsime me aga surnud hülge, see oli väga kurb ja rõve vaatepilt. Üldiselt kui arvestada, et ma pidin palju töid ette ja järgi tegema, et sinna ekskursioonile üldse minna, siis asi oli seda väärt.
Kui vaadata, kui palju aega ma välismaalaste keskel veetsin, siis ei imesta, miks mul oli kaua aega selline tunne, et ma võin kõvasti eesti keeles rääkida, sest keegi nagunii aru ei saa. Õnneks tegi emme mulle selgeks, et Eestis saadakse küll sellest keelest aru.

Ja ka meie muusikal sai lõpuks valmis ja etendatud. Tegime täpselt kolm esinemist. Ühe vanematele ja sõpradele, teised kaks koolikaaslastele. Aitäh Tairile, Setule ja Marile, kes mind vaatama tulid. Kõik läksid hästi, tundus et etendus meeldis publikule ja ka meil oli väga lahe seda teha. Eriti megad olid meigid ja riietused. Kui keegi juhuslikult juhtus nägema kolmapäeval kolme neiut, kellel olid kahtlased soengud ja 'natuke' liiga palju meiki peal, siis need olime meie peale etendust. Iseenesest tahaksin ma väga neid pilte näha, mida niipalju tehti, kuid minuni on jõudnud vist umbes kuus pilti.

Jumal, see sissekanne oli sulle.

Kuidas võib kujutada, et iga tähekiir on niit, mis iga inimese pea kohale on kinnitatud?

Kes küll võiks olla see tore tüdruk, kes istub kodus laua taga ning kirjutab usinasti oma lugemispäevikusse 'Jumalaema kirik Pariisis' kohta informatsiooni? See on see sama tüdruk, kes enne rõõmsalt maailma riike ja pealinnu kaardile märkis ja neid selgeks õppis ja ennist, koju tulles 'Faust' käes metsavahel jalutas. Järgmiseks on tal plaanis ette võtta geograafia referaat Venezuelast, geograafia arvestuseks kordamine, keemia ning loomulikult matemaatika kontrolltööks õppimine. Kusjuures, kõige selle kõrvalt jõuab plika käia veel muusikali jaoks mõeldud tantsuproovides, käia trennis, mängida trumme, laulda, sõita nädalavahetuseks Venemaale muuseumeid külastama ja Hiiumaale ning Saaremaale kultuuriga tutvuma. Tema toas põleb ööläbi tuli, sest midagi peab ohverdama suurema heaolu nimel.

Mina see tüdruk ei ole, mulle meeldib magada ja süüa.

Can’t go mad, ’aint got time.

On öö vastu laupäikest. Väljas on pime. Sa jalutad mööda tühje kodutänavaid. Vaid hetk tagasi ei suutnud sa oma silmigi lahti hoida, kuid nüüd pole unest jälgegi. Kõikjal kõlab vaikus. Koerad ei haugu. Paar esimest piiska, juba on tunda märja tolmu lõhna. Vihma lõhn ning pladin tänavatel tuletab meelde eelmise suve ja selle, et uus on kohe ukse ees. Sadu pole tugev ega ühtlane, kuid piisav, et muuta maapind ja riided märjaks. Taevast paistavad paar tähte pilvede vahelt. Väljas pole külm, aga pole ka soe. Tänavad on ikka inimtühjad. Eemalt muru seest jookseb siil tänava keskele, kuid sind märgates pöörab otsa ringi ja jookseb tagasi. "Siil udus," mõtled ja naeratad omaette. Kaugusest kostab muusika. Vihm lõppeb, lõhn jääb. Sa keerutad keset teede risti ja ümised kaasa muusikale, mis aina tugevamaks muutub. Kauguses on näha peo varje. Sa tantsid märjal asfaldil, su juuksed on vihmast lokkis. Peatud hetkeks ja jälgid pidu ning astud siis kodumajja. Komistad trepil, kui üritad vaikselt üles hiilida. Su riided on juba kuivad, juuksed veel mitte. Uni tuleb tasapisi tagasi. Kell on viie pärast kaks hommikul.

Ja siis ma nägin unes, kuidas Erik lõikas mulle terava esemega paremasse õlga sügava haava. Õnneks kogemata.