People listen. They just don't believe.

Täna järve ääres raamatut lugedes sain ma endale varese sõbraks. Ta jalutas ikka üht pidi must mööda ja teist pidi mööda. Vahepeal leidis endale tee pealt veidike süüa. Siis jälgis seda, kuidas ma teda jälgisin. Kui tal oleks kaabu peas olnud, oleks ta seda kindlasti tervituseks kergitanud. Ükski vares ei saa olla rohkem inimene kui tema. Tundsin, et olen sattunud raamatusse Someplace to be flying. Eile oli ka see tunne... kui ma ühest kaklevast rongapuntrast ja kahest surnud rongast mööda kõndisin.

Eile oli Harry Potteri tunne ka. Tükk aega saatis mind mu jalutuskäigul üks suur krants. Vahepeal läksid me teed lahku ja ristusid siis jälle. Täiesti vabalt oleks võinud ta mu ristiisa olla. Ta oli veidi pulstunud ja pruuni karva.


If men had wings and bore black feathers,
few of them would be clever enough to be
crows.

- Rev. Henry Ward Beecher (mid-1800s)

I'm still awake

Ma arvasin, et Tallinn on halvem, sest tavaliselt ta ei mõju mulle väga hästi. Kuid tegelikult oli ta päris hea. Võib-olla selle pärast, et ma väga palju asjalikku tegema ei pidanud. Kuid änge oli ka. Kaotasin ja leidsin ennast mitu korda. Kõige raskem oli Linnateatris ringi rännata ja igal pool Vargamäe kalendreid ja meeldetuletusi ja teadaandeid näha. "Täna talgud, homme vabatahtlikud!" Järgmisel päeval nägin neid vabatahtlike kah, kes kõik heal meelel Balti jaama bussi peale sammusid. Kõiki loomulikult ei näinud, aga kolmest oli juba küllalt. Ja sellest, et Are mu üle naeris, et mina eksameid sel ajal tegema pean, kui nemad Vargamäe vaikust ja pilvi naudivad. Vargamäel on kõige täiuslikumad pilved.

Uskumatu, kui palju võib inimesi igatseda, ilma et seda ise niiväga taipaks. Aga sel hetkel, kui me Jumalaga kohvikusse maha istusime ja kolm tundi pausi pidamata rääkisime... mul oli seda tõesti väga vaja. Mul oli tõesti, tõesti teda väga vaja. Ja kui me Kupiga tema aias Barcelona hostelit valisime ja üks teine õhtu autos Dagöt kuulasime... Tead, see reis tuleb meil super! Ja kui ma Linnateatri trepi kõrval Triumfikaart lugesin ja Jumal tuli ja me kahekesi Stellat ootasime ja siis ilma ühegi hoiatuseta ilmus Siim... siis ma mõtlesin küll, et see päev on vist täiuslik. See oli eilne päev. Üldse oli too päev selline... omamoodi. Hommikul sõin korralikult ja käisin valimas ja siis verd andmas (jah, hemoglobiin on ikka veel madal. Napikas.) ja nägin Stellat ja Siimu üle pika aja (kusjuures need pikad ajad olid väga erineva pikkusega. Üks kestis umbes nädala ja teine veidi alla aasta.) ja siis sain Vargamäele! Vargamäele. Ja et sellest veel vähe oleks, ma nägin ka teise kursuse näitlejate "Kõrboja..." etendust. Mmmm... Lõpuks jõudsingi koju, kus mind ootas Merli ja tema nunnudus, ja edasi Tarre peole, kus Kulno vastu naeratas. Üks Andre oli vaid eilsest päevast puudu. Muidu võib-olla ei oleks olnud, aga ta korra nagu ütles, et ta mahub ka sinna ja siis selgus vastupidine. Aga lõkke ääres lauldi ja mul ei olnud jällekord väga halb. Kuigi tähisselgest taevast poleks ma ära öelnud.

Armas oli ka emmega hommikust süüa. Eriti see koht, kus selgus, et ma olen kogu aasta käinud samas koolis oma sugulasega. Nojah siis... hea et teada sain. Ma kutsun teda nüüd lihtsalt Sugulaseks.

Tegelikult on veel neid inimesi, kes lasevad enda najale toetuda, kui raske on. Aga ma arvan, et nad ise seda ei tea. Las see jääb nii.

Minu elu...

...st on tehtud Simpsonite üks osa. Ja seda veel enne, kui mina selle läbi elasin. Olgugi, et nad on sinna omalt poolt üht-teist lisanud. Aga hooaeg 13, osa 8. Sweet and sour Marge. Uskumatu.

Sealpoolne mõlgutus

Kõndisin mööda Trummit kodu poole, olles veetnud väga toreda lõpuga päeva vanalinnas ja ümberringi ulgusid koerad. Kohe päris tõsiselt ja Kuu oli ainult pool endast täis söönud. Ning siis kangastus mulle tunne, et see oleks ikka päris hirmus (((äge))) kuulda pimedas paksus metsas enda ümber hundikarja ulgumas. Just sellises pimeduses, kus tegelikult peaaegu et ei näegi enda ümber. Isegi lõket ei oleks. Ja ainult see ulgumine. Üks... siis teine vastab... siis kolmas... neljas.

Ühel hommikul ärkad ja avastad, et oled uraaniumi kaevav robot Kuu peal.

Mõned hommikud on sellised, et ärkad üles ja sul on selline tunne. Täpselt selline. Selline tunne, et täna küll jalanõusid jalga panna ei saa. Minul vähemalt on mõnikord selline tunne. Eriti veel, kui väljas on miljon kraadi sooja. Jalad ei ole enam üldse harjunud teravate kivide peal olema. Aga küll nad harjuvad.

See oli vist muidu eile öösel, kui ma mõtlesin, et ega need hommikud pole ikka sugugi õhtutest targemad. Minu meelest kipuvad nad pigem olema rumalamad. Aga sellised siiralt rumalad. Sellised, et tahaks veel voodis teki all keras lebada, padi kaisus ja mitte üldse loengutesse minna. Tahaks olla seal soojas ja maailma ilusaks mõelda. Pealegi paistab Päike nii armsalt voodi servale. Ja kui saabki lõpuks voodist üles, siis tahaks ju rahulikult teed juua ja midagi head põske pista ja siis ehk hoopiski jalutama minna...
Põske pistmisest rääkides... eile ostsin endale purgi mett, sest mu kurk oli valus. Ja sõin seda kogu päeva ja ei jaksanud üldse mitte millegi muu peale mõelda. Niimoodi jõudsimegi Ottoga järeldusele, et mesi teeb rumalaks. Karupoeg Puhh ei olnud ju just kõige taibukamate seast.

Kiigelaulukuuik

Kolm tundi regilaule. Õhtul rabarberikisell mannapudruga. Vihmavesine sõit Tallinna. Siis paar joodavat kooki. Väga kahtlased unenäod. Hommikune riietevahetus (ei, mitte ööriided päevariiete vastu, vaid minu riided emme riiete vastu). Kaugemaa reisi planeerimise algus. Üks bussijaamas jalutav tuttav noormees, kes minu numbri ära oli kustutanud (mismõttes, Kalle?). Paar toredat bändi ja veidi tantsimist eriti palavas ruumis kunsti keskel. Magus pannkoogitainas koos taimetoitlase pitsakattega kuskil kolme ajal öösel. Kella kuuene päike Viljandi lossimägedes külakiige ja kiigelauludega. Kella seitsmene päike lossimägedes muude laulude ja juttudega, aga eelkõige iluga. Kella kaheksane tee ja emme küpsetatud kaneelirullid. Neljatunnine keelatud uni. Kella kahesed pühapäevased pannkoogid. Varajast und eirates veidi asjalikku tööd. Nüüd läheksin hea meelega magama. Aitäh.

Rabarberikook nagu male.

Kella kümne ajal kolmapäeva õhtul on kahtlaselt vähe inimesi aedades. Rabarbereid on neist küll pooltes, kuid päris rabarberiraksu me minna ei soovinud. Siiski pärast mitmeid-setmeid tänavaid leidsime me ühe toreda mehe, kes parasjagu oma aeda valgeks võõpas. Kuid seda alles pärast viie kroonlehega sireliõie söömist. Hiljem selgus, et nii minul kui Stellal oli sama soov. Mees oli meiega lahkelt nõus rabarbereid jagama. Ütles, et me rohkemgi võtaksime. Siis läksime Tarre ja tegime kaks kooki. Suurema osa jõudsime ka ära süüa.

Sotsioloogia eksamist ei tasu rääkida. Kuid pärast seda tundsin ma koolis, et nii hull ei olegi. Kuigi kõik on tegemata ikka veel. Lihtsalt inimesed said jälle omadeks. Mõtetes olen siiski ikka päris palju matkaliste juures.