Rabarberikook nagu male.

Kella kümne ajal kolmapäeva õhtul on kahtlaselt vähe inimesi aedades. Rabarbereid on neist küll pooltes, kuid päris rabarberiraksu me minna ei soovinud. Siiski pärast mitmeid-setmeid tänavaid leidsime me ühe toreda mehe, kes parasjagu oma aeda valgeks võõpas. Kuid seda alles pärast viie kroonlehega sireliõie söömist. Hiljem selgus, et nii minul kui Stellal oli sama soov. Mees oli meiega lahkelt nõus rabarbereid jagama. Ütles, et me rohkemgi võtaksime. Siis läksime Tarre ja tegime kaks kooki. Suurema osa jõudsime ka ära süüa.

Sotsioloogia eksamist ei tasu rääkida. Kuid pärast seda tundsin ma koolis, et nii hull ei olegi. Kuigi kõik on tegemata ikka veel. Lihtsalt inimesed said jälle omadeks. Mõtetes olen siiski ikka päris palju matkaliste juures.