Maailm

Mul praegu pole palju sõnu. Ma kaotasin nad kuhugi ja ma ei tea, kas see on hea või halb. Sest vaikus võib olla igasuguse iseloomuga. Praegu ma parema meelega kuulaksin. Ehk leian siis enda sõnad ka üles, kui vaja peaks olema.

Ja taamal laulavad metsad...

Meil maal on mustad rukkililled, mustad vaarikad, valged maasikad... vot siis.

Mmm...

See sügisõhk... ta keerab ju kõik pea peale ja ajab hulluks. Söön kodus õuna ja mõtlen, et peaks ringi jooksma ja kõiki kallistama, sest nii hea on. Ja mingit põhjust nagu tegelikult ei ole, et nii hea on.
Ja siis kohe lähen ka maale, kus õunad on puu otsas mitte korvis ja kolm musketäri võivad vabalt mööda küla ringi joosta ja metsviinapuu hakkab võib-olla juba tasakesi värvi muutmise peale mõtlema (mõtlen minagi, et kas minna sügisesse heledama või tumedama punasena). Tahaks panna kampsunid selga ja pugeda teki alla ja viskuda lehehunnikusse ja süüa marju ja lugeda raamatut ja... Oh seda sügisõhku...
Ja samas oleks nagu ikka veel suvi.

Somewhere A Clock Is Ticking

Kuskil kolmapäeval või teisipäeval võtan ma ette järjekordse maale mineku. Kes tahavad, tulgu kaasa. Kauaks ma sinna jään - ma täpselt ei tea. Aga kavatsen end maailmast ära lõigata ja niisama pilvi vaadata (mis ilmselt tähendab, et ma saan kappe ja põrandaid värvida). Enne on mul siiski veel paar päeva, mis vajavad sisustamist, nii et olen avatud kõigile ettepanekutele.

Eile oli muidu Kaisa vanaks saamise tähistamise päev kah. Nagu viimasel ajal igal pool nii sai ka sealne pidu mööda saadetud "tahaks" tähe all. Kuigi mujal on lihtsalt saand väga palju räägitud, et kuhu ja mida tahaks. Eile me lihtsalt kehastusime nendeks, kelleks me kunagi tahtsime saada.

Ja august ei ole ikka veel nõus olnud mulle tähti näitama.

I prefer you a compleasant flight.

Ühel päeval juhtus selline imelik asi, et me Kupsiga läksime randa ja vesi oli palju soolasem, kui me oleks osanud arvata. Siis selgus, et kalad ei räägi Eesti keelt. Pärast paari pudelit vahuveini saime aru, et võib-olla see rand on natuke kaugemal, kui me algselt arvasime. Nii oligi. Hipsaania sillerdas meie ees kogu oma ilus. Sõpru leidsime iga nurga pealt. Narkootikume taheti meile ainult korra müüa ja vargust plaanisid kah ehk aint kaks. Aga eks meilt oli keeruline varastada ka, kui kõik meid koguaeg vaatasid. Ilmselgelt.
Koguaeg me rannas ei olnud. Ainult päeval ja õhtul ja öösel. Muul ajal olime kultuursed. Vajutasime teadusmuuseumis erinevatele nuppudele ja õppisime maailma tundma. Kusjuures seal samas muuseumis avastasin ma oma tulevikuameti - kaladelugeja. Üks mees lihtsalt käis ringi ja kirjutas üles, kui palju kalu millise klaasi taga täpselt on. Rohkem ma sest ametist ei tea, sest iga kord, kui ma talle salaja läheneda tahtsin, vaatas ta mind nii kahtlustava pilguga, et ma pidin suunda muutma. Leidsin vähemalt ühe põhjuse, miks peaks Hipsaania keelt õppima... Lisaks jõudsime veel moodsat kunsti vaatama ja lõbustusparki ja pooleliolevasse kirikusse ja vanalinna ja nudistide randa (Jude Law istus meie kõrval) ja Gaudi parki ja värviliste purskkaevude juurde.
Loomulikult proovisime ka kohalikke toite. Sai oli väga maitsev. Seepärast vist pidimegi poole nädala pealt poodi jooksma ja sealt leivasarnast asja ostma.
Kõige paremini ehk jäävad sellest rannaretkest siiski meelde meie kõikvõimalikud erinevad toakaaslased. Neid oli ikka igasuguseid. Üks unustas pooled oma riided maha. Aga hostelis võib teinegi kord ööbida. Ja Kupsiga randa võib kah veel minna.

Welcome to my nightmare.

Ma olen alati teadnud, et päeval magamine ei ole hea. Siiski vahepeal see juhtub. Eile nägin ma näiteks kõige hullemat unenägu, mida ma kunagi näinud olen.
Ma olin Viljandi korteris ja Merli oli ka ja keegid olid veel. Neid oli kaks. Aga see pole väga oluline. Tegelikult ma nagu ei maganudki, vaid lendlesin kuskil une- ja ärkveloleku maailma vahel. Iga kord, kui ma natuke rohkem ärkvel olin, kaotasin ma kontrolli enda üle unes. See oli peaaegu sama tunne, et kui mõnikord kiiresti üles tõusta, siis käib pea ringi ja silme eest läheb mustaks. Ainult et hetke pärast ei läinud silme eest kõik jälle selgeks. Ma sattusin täiesti paanikasse ja kukkusin mitu korda pikali ja peast käisid läbi kõik võimalikud variandid haigustest, mis mul olla võiksid. Vahepeal läks küll paremaks, aga siis tuli palju hullemini tagasi. Nagu vaateava oleks plätserdatud paksult musta värviga kokku ja pimedusega kadus ka kogu jõud mu kehas. Ma lihtsalt varisesin jalanõudesse. Mäletan, et mõtlesin, et see peab olema uni. Sest päriselt ei saa elu nii hull olla. Lihtsalt ei ole muud võimalust - see peab olema uni. Aga siis arutlesin, et see ei tundu unena, sest tavaliselt ma saan aru, kui ma und näen. Isegi siis, kui ma kõigi reeglite järgi kaasa mängin, ma ikka saan aru, et see on uni. Aga seekord ei saanud.
Päris vabastav oli üles ärgata.

And the rest will follow

Täna on üks imelik päev. Selline, et öösel oli väga suur uni, aga kuidagi magada ei saanud. Selline, et mulle saadetakse kirju ja kutsutakse kuhugi ja mina ei saa aru miks. Kuigi tahaks minna, aga teen muud sel ajal. Selline, et jälle käis üks võõras mees meie elektrinäitu kontrollimas (mhmh, ikka veel kardan neid). Selline, et hirm tuli peale, kui ma ennist rõdul istusin. Lihtsalt istusin ja siis tuli hirm. Selline, et kõndisin mööda metsa ringi ja mõtlesin, et seda nüüd küll ammu teinud pole ja siis oleks peaaegu ratta alla jäänud. Selline päev. Ja samas ma nagu ei olegi midagi muud teinud, kui vaadanud natukene sarju, mis mul siiamaani veel vaatamata olid. Soolapähkleid sõin ka.

Folk oli. Nüüd juba paar päeva tagasi. Ta ei olnud läbinisti hea, sest kuidas saakski, kui on nii palju erinevaid inimesi ja mina. Aga ta oli kohati nii hea, et tegelikult ma neid halbu asju ei mäleta. Kuigi magama oli keeruline jääda ja vahepeal pidin üksinda ringi hulkuma. Siiski sai kõik kohustuslik sooritatud. Kohustuslik kõlab küll veidi halvasti, kuid pole seda mitte. Kõik vajalikud inimesedki nägin ära. Kõik peale ühe.
Aga kuna täna on Selline päev, siis ma ei saa ja ei oskagi midagi selget öelda. See ei sobiks siia päeva. Kuigi taevas on täna päris selge.