Kes on Konstantin Päts?

Reedel läksin ma Tartus ühe punase mittefordi (inside joke) peale. Sõitsin siis Hallucigenia ja Metavoga Mäole - nemad rääkisid, mina magasin. Seal liitus meiega Imhotep. Me suundusime Nelijärvele Para-webi kokkutulekule. Seal oli tore. Tõsiselt tore. Üliüliülitore! Hallucigenial oli täiesti juhuslikult suur kogus vedelat lämmastikku kaasas. Lapsed jahutasid sellega õlu ja külmutasid kartulit ja tegid pomme ja õlujäätist ja valasid endale peale. Lisaks lämmastikule saime veel katsuda näiteks mammutikihvatükki, püriidikristalle, soorauda, tuumaplahvatuse jälgi liival ja nägime kuidas vurr magnetite abil õhku hõljuma pandi ja siis purki püüti. Põhiasjad olid veel orbikute naljad, disko (koos leivainimestega), õllejumala jutustused, "karaoke", lauamäng Eesti, Kuldvillak orbikutele, ujumine ja loomulikult endid. Ja Imhotep ja Metavo avastasid enda jaoks glükoosikommid. Vahepeal räägiti ka parajuttu ja lükati autot ikka mäest üles ja mäest alla... Naerda sai palju-palju-palju - lapste üle ja lapste pihta. Halb oli, et ainult fotokas oli Celticu telefon ja võrkpalli leivalaste pärast mängida ei saanud. Laupäeval sõitsin mina üksi rongiga koju ja jätsin nad sinna lõbutsema. Järgmine kord ma nii enam ei tee. Luban.

Pühapäeval sõitsin Haapsallu. Bussijaamas ootas mind üllatus - Metavo otsustas minu ja Hiidlasega kampa lüüa. Tegelikult oli vahepeal meil päris suur kamp koos... nii võhivõõrad kui ka pooltuttavad. Enamus olid suht metal. Alice Cooperi ajaks jäi meid siiski vaid kuus, hiljem seitse. Mõni kadus koju, mõni pärnusse. Aga Cooper oli chill. Ma isegi oskasin suuremat osa lauludest kaasa laulda. Publiku hulgas oli see vend ka, kes esindas lätit see aasta eurovisioonil :P. Ma peaaegu sain teda katsuda. Pärast kontserdit suundusime me Hiidlase vanaema juurde kotte tooma, et siis telkimisplatsi otsima minna. Tal on tore vanaema. Telkimisplatsiga oli aga juba keerulisem. Üks hetk me lihtsalt avastasime ennast keset pimedat metsa miskisuguse autotee pealt (risttee oli kusjuures) ja siis me mõtlesime, et noh lähme vaatame, mis edasi tuleb. Me möödusime näljahäda kätte surnud külast jamaeiteamiskohtadestveel (siinkohal tänaks Metavo'd abistava käe eest). Läbivad teemad olid vaimud ja endid ja UFOd. Käisime mööda ka kohalikust prügimäest. Suurem osa läbitud, otsustasid kolm last, et enam nad ei viitsi ja jäid kuhugi varemete juurde ööbima, mis nendest edasi sai, ei tea. Meie liikusime aga edasi ja lõpetasime sadamas (minu jaoks oli täpselt neli langevat ja üks tõusev täht tee peal). Istusime siis maha ja võtsime toidu Metavo kapuutsist välja, sõima natuke, saime purupurjus tüübiga tuttavaks ja jäime pingi peale ebamugavasse asendisse magama. Nii palju siis telkimisest. Hommikul läksid teised lapsed Hiiumaa praamile ja jätsid mind sinna üksi (lurjused!!!). Kaks tundi pidin üksi Tallinna bussi ootama. Nüüd on kodu ja kohv ja soojad/kuivad riided, muud ma ei vaja.