Koledad riided.

"Mis värvi on musträstas?" küsis ta.
"Must"
"Tüüpiline!"

/.../

Ta vaatas mind oma punetavate silmadega.
"Kas sa arvad, et sa kujutad mind ainult ette?"
"Ma ei tea mida arvata."
"Siis on kõik korras."
"Oled sa surnud?"
"Hah!"
"Oled või?"
"Jah. Surnud teadupärast söövad sageli 27 ja 53 ning põevad artriiti."

/.../

"Just siis kui öö oli lõppemas, jäin ma magama."
"Kuid nüüd sa oled ärkvel?" küsis ta.
"Jah."
"Me ei näe seda unes?"
"Ei näe."
"Me ei näe üheskoos und?"
"Kui me ka näeksime, ei saaks me seda teada."

/David Almond - Skellig

Taaniel käis Trummis. Tahtis keemiat õpetada, aga me mängisime hoopis korvpalli. Nüüd ma õpin iseseisvalt keemiat. Taaniel on Kupi keemiaõpetaja. Emmega otsisime vanaema pool vanu riideid, leidsime ka. Ja öösel laulsin ma lapstelaule ja avastasin, et Krõlli värviraamat on ikka veel üks minu lemmikraamatutest. Skellig'i lugemist alustasin hommikul ja lõpetasin 10 minutit tagasi. See on ka hea.